« Tagasi

Naravere ja Maidla - külad Raplamaa lõuna- ja läänetipus

Pahkla, Suurekivi, Naravere ja Maidla – mis ühendab neid nelja nii erinevat Raplamaa küla? Aga see, et nad paiknevad Raplamaal nelja ilmakaare tipus. Kuidas külas elatakse? Kus käiakse tööl ja poes? Kas serval elades tajutakse end ääremaana?

Neile ja teistele küsimustele püüavad vastust leida ilmakaarekülade lood. Seekord tuleb juttu „lõunast" ja „läänest" ehk Naraverest ja Maidlast.


NARAVERE

Rapla maakonna kõige lõunapoolsemat küla Naraveret pole üldse niisama lihtne üles leida. Kuna küla kuulus vahepeal kokku Kivi-Vigalaga, tekib õigustatud ootus, et see asub kuskil sealsamas. Ja nõnda see muidugi ongi, aga viidapaigutus pakub olenevalt tõlgendusest võimalust kas sinna hõlpsasti kohale jõuda või hoopis ära eksida.

Valime teise variandi. Seal, kus Kivi-Vigala lõppeb, on tee ääres kaks silti – ühel seisab „Naravere" ja teisel „Vigala hooldekodu". Hooldekodu asub aadressi järgi samuti Naravere külas, aga seda me sel päeval veel ei tea.

Niisiis – kaks silti ja alumise juures näitab nool vasakule. Kas see käib mõlema või ainult alumise kohta? Alumise, otsustame julgelt, aga valesti. Ja satume Sääla külla, mujalt tulnud suvitajate õuele, kes pole Naravere külast kuulnudki ja kahtlevad üldse selle olemasolus.

Konsulteerime siis GPS-iga ja teeme noole suhtes teise, seekord õige otsuse.

Oli suur küla

Naraverre jõudes tekib tunne, et oleme sattunud mitte üksnes maakonna, vaid terve maailma äärde. Teed lõppevad õuedes, silm haarab peamiselt põldusid, heinamaid ja metsasalusid. Inimasustusest annavad märku kõpitsetud talumajad ja õdusad aiad. Ühtegi asukat peale koerte esimese hooga silmata ei õnnestu.

Kõikjal sel päeval lasuv põuakuumus tundub olevat maailma äärel veel paar kraadi juurde keeranud.

Läbi küla voolab laisalt Naravere oja, mida pidavat ka Naravere jõeks hüütama. Viimane tundub napilt paari meetri laiuse veekogu puhul küll mõningase liialdusena, eriti kui võtta arvesse Vigala kandi suurte jõgede rohkust. Kui just pole tegu piirkonnale iseloomuliku huumoriga.

Uhkelt puitviidalt näeme, et Naravere selles otsas asub Vänto talu. Kuid seal ei paista olema kodus kedagi, kes meid jutule võtaks. Naabruses oleval majal on aga välisuks pärani ja me teeme uue katse.

Meile tormab kõrvade lehvides vastu suur sõbralik koer. Hiljem saame teada, et kõigi külaliste üle rõõmustava paariaastase koeratüdruku nimi on Sälli. Või siis Sally. Peremees ei osanud öelda, sest keegi pole seda seni proovinud kirjutada.

Peremehe enda nimi on Harald. Ta kutsub meid põõsa vilus oleva laua äärde, kus muidu eriti keegi ei pidavat tahtma istuda, ja räägib Naravere külast.

Kunagi olnud see suur küla. Aga nüüd käib nende külaotsast koolis vaid üks laps.

Välja talu on Haraldi vanavanaisa talu. Sealsamas on ta ka sündinud. Ta räägib, et talude taastamise aegu pidas ta mõnda aega ise ka talu, aga nüüd on ammu loobunud. Peale koera ja merisea pole loomigi.

Naabrid kasvatavad aga lihaveiseid ning ühes kohas külas tehakse seda veel.

Poes käib Naravere rahvas Pärnus või Märjamaal. Vanasti külastati palju Pärnu-Jaagupit, aga nüüd olla sealset kaubandust kõvasti kokku tõmmatud. Süüa saab siiski ka Kivi-Vigala poest.

Enne haldusreformi kuulus Naravere Vigala valda ja siis asus vallavalitsus vaid mõne kilomeetri kaugusel Kivi-Vigalas. Nüüd on seal alles mõne töötajaga osavallavalitsus.

„Tegelikult me oleme ääremaa," nendib Harald, kui juttu tuleb küla suhtest keskustega.

Aga teed lihvitakse paar korda aastas ikkagi höövliga siledamaks ja lund lükatakse korralikult.

Kui me minema asutame, ütleb Harald muheldes, et me kõike ka ei usuks, mis ta meile rääkis. Nii me ei teagi nüüd, kas Haraldi naine läks tõepoolest Kasari jõe äärde kalale, et teda kodus polnud, või hoopis poodi või naabrinaisele külla.

Oma pilti palub Harald mitte lehte panna. Või kui siiski, siis suurelt ja esilehele.

Naraverre kokku

Asume Haraldi juhtnööride järgi otsima maja, kus elab Linda Keller, kes pidi olema nagu elav entsüklopeedia.

Sinna on imelihtne minna, kinnitab Harald. Linnulennult umbes kilomeeter sinnasuunas, näitab ta. Kuna me aga pole linnud, tuleb meil õige rada teederägast üles leida.

Vahepeal põikame sisse Oja tallu, kus lahke perenaine kinnitab, et me liigume õiges suunas ja läheksime aina edasi.

Koha kirjeldus Haraldilt on selline, mis sobib arvatavasti suurema osa maamajapidamiste kohta – õue peal on küttepuid ja natuke vanatehnikat ka. Oleme siiski õiges kohas.

Majauks on kutsuvalt pärani. Nagu vanades talumajades ikka, jõuab väikeset tuulekojast kohe kööki. Köögis on kaks naist – üks istub laua taga ja teine askeldab ringi.

Jõuame endid vaevu tutvustada, kui laua taga istuv naine meid lähemale kutsub, sest muidu ta ei näe korralikult, millised me oleme. See on 94-aastane Linda Keller.

Teine naine on tema tütar Helja.

Linda räägib, et ta on Naraveres elanud 68 aastat – alates ajast, kui tuli sinna tädi juurde elama. Pärit on ta Kesk-Vigalast Ojapere külast.

Aga oma praegusesse majja tuli ta mehele. Tädi juures elades olla talle enda sõnul silma hakanud üks „vanapoiss". Nii ta endast 12 aastat vanemat meest nimetas. „Vanapoisiga" sai Linda kuus last. Nüüdseks on tal lisaks üheksa lapselast ja 17 lapselapselast. Helja räägib, et perel on kombeks jõulude ja jaanipäeva ajal ema juurde kokku tulla. Ta toob kõrvaltoast näha jõulupildid, kus peaaegu kogu seltskond peal. Ainult üks lapselapselaps olla noortega väljas olnud. Ja noorim lapselapselaps polnud veel sündinud.

Pildil on aga Ameerikas elav lapselaps on mehe ja lastega. Helja räägib oma õetütre loo, mis on nagu muinasjutt. Neil on samuti vanusevahe 12 aastat. Linda räägib, et lapselaps tuli talt küsima, mis ta arvab, kas ta võib Richardile mõelda. Vanaema kinnitas, et võib küll.

Hobusega koolis

Linda on töötanud karjalaudas lüpsjana, aga olnud ka kodu-uurija. Huvi kõige ümbritseva vastu pole kahanenud. Köögilaua nurgal kõrgub virn ajalehti ja ajakirju, mida Linda üksnes läbi ei loe, vaid sõna otseses mõttes läbi töötab. Olulisena tunduvad artiklid ja pildid lõikab ta välja ja kogub albumisse.

Praegu on Naraveres, nagu enamikus Eesti külades, lapsi vähe, aga omal ajal käis nende kandist suurem seltskond koolis. Koolis käidi Raba algkoolis ja hiljem Peru koolis. Esimene asus paari kilomeetri kaugusel, teine jäi veidi kaugemale, sinna mindi bussiga. Isa oli neil autojuht ja viis kooli ka autoga.

Talvel viidi aga teinekord ka mitme talu lapsed hobuse ja saaniga.

Kui lahkuma asutame, lisab Linda, et tema abikaasa pere on selles talus elanud juba vähemalt 300 aastat.


Naravere – küla Märjamaa vallas Vigala osavallas

54 elanikku

Vanimad kirjalikud teated Naravere kohta pärinevad 1420. aastast. 17.–18. sajandist on teateid Naravere ojal Tondi vesiveski olemasolu kohta. Naravere külas tegutses 18.–19. sajandil vaheaegadega Vigala kihelkonnakool. Külas asus Vigala vasallilinnus, mis pärast 1581. aastat on olnud varemetes.

Külas on elanud helilooja Veljo Tormis.

Allikas: Märjamaa valla koduleht, Vikipeedia

Kas Naravere on ääremaa?

Tegelikult on.

 

MAIDLA

Maidlasse pääseb läbi Laukna. Aga tegelikult ongi meil kõigepealt Lauknale asja, sest tahame sealt raamatukogust üles otsida Maidla küla elaniku Edith Alasi, kes seal töötab.

Juba enne Lauknat saab selgeks, et looduse järgi võttes oleme Läänemaal, olgugi ametlikult tegu endiselt Raplamaaga. Silma jääb rohkem avarust ja lagedust kui kuskil mujal Raplamaal.

Lauknal ilmestavad seda korrusmajad, mida seal on päris palju. Rohkem küll kahekorruselisi 1960. aastate hooneid, kuid endiselt püsivad püsti ka kaks kuulsat viiekorruselist tondilossi, aknaklaasijäänused õrritavalt turris.

Raamatukogu asub külaservas kenas majas, koos lasteaiaga. Sealgi iseloomustab ümbrust eeskätt avarus, lastel seal mänguruumist juba puudu ei tule.

Hajali hajaküla

„Maidla on hajaküla," ütleb Edith kõigepealt. Hiljem kohale jõudes saab selgeks, et tõepoolest on ta hajaküla isegi hajakülade hulgas. Edith tõdeb, et nende hajaküla iseloomustab praegusel ajal see, et üks ots ei tea, mida teine teeb.

Edith on põline Maidla elanik. Tema vanaisa ja vanaema tulid Hiiumaalt ja ostsid Maidlasse talu, Edithi emakodu. Seal ta siiski praegu ei ela, tema abikaasa on samuti Maidlast.

Maidlas asub mõis, mis kuulub soomlasele, kes seda korrastab, kuid külarahvaga läbi ei käi. Kunagi oli Maidla mõisas kool, mis lõpetas tegevuse 1972. aastal.

Omal ajal tegutses Maidlas kodukandiselts, kus ka Edith osales. Nad tahtsid endale külamajaks ühte jõe ääres asuvat sauna. Sellane vallavanem Eero Plamus toetas mõtet, aga vald ei jõudnud hoonet pankrotipesast välja osta, ei võitnud pakkumist. Nõnda vajus seltsielu tasapisi ära.

Külaplats oli neil ka – üks kohalik elanik andis kasutada. Seal saadi mõnel korral kokku. Enne seltsi peeti ka mõisa juures talgusid.

Nüüd on aga kõik vaikseks jäänud, kõik toimetavad taludes omaette. Paljud käivad ka kaugemal tööl, sest külast seda võtta ju pole.

Kihelkond ja kolhoosid

Raamatukokku tuleb Margus Jehe. Tema on juhtinud kunagise Loodna valla volikogu ja töötanud Märjamaa vallavalitsuses. Ise elab ta Lauknal. Kui jutt läheb reformidele, mis piirkonda Märjamaaga on liitnud, ütleb Margus, et tema on need reformid ju kõik läbi teinud. Loodna valla ühendamisel tehti ka rahvaküsitlus, Vigala valla liitmisel peeti Sipas koosolek. Laukna ja Maidla kandi rahvast seal aga väga ei osalenud.

Selle piirkonna puhul on ju ikka olnud küsimus – mis on tähtsam keskus, kas Märjamaa või Kullamaa. Kullamaa on lähemal, aga Märjamaal on rohkem kauplusi. Koolis käiakse rohkem Kullamaal ja kihelkond on Kullamaa.

Margus tõdeb aga, et kolhooside-sovhooside aegne jaotus annab samuti endiselt tunda. Sellal kuuluti kindlalt Rapla rajooni ja naaberrajooni rahvaga väga läbi ei käidud. Laukna ja Maidla olid üheskoos algul Sooniste sovhoosis, siis Laukna kolhoosis, Sipa oli mujal, ja see vahe on siiani näha.

Millisesse omavalitsusse kuulutakse, seda aga enam nii tähtsaks ei peetagi. „Tänaseks oleme aru saanud, et pole vahet," tõdeb Edith. Mõni ütleb küll, et tema perearst on Märjamaal või Kullamaal. Aga see ei mõjuta kuidagi suhet vallaga.

„Ääremaa me oleme ja selleks me ka jääme," ütleb Margus naerdes. Aga lisab, et ta hiljuti vaatas statistika kaardilt, et Maidla elanike arv ei ole vähenenud ning ka meeste ja naiste tasakaal on paigas.

Mööda külavaheteed sõites pole näha õieti muud kui põlde, sirelipõõsaid ja postkaste. Siiski, kohtame ka oluliselt rohkem lehmi kui külapildis tänapäeval tavaline. Jõuame ka Tika talu moodsa lauda juurde, mis aga sel hetkel puhkab oma lõunarahus.


Maidla – küla Märjamaa vallas

84 elanikku

Maidla algkool tegutses aastail 1864-1972. Aegade jooksul asus kool erinevates hoonetes.

Maidla külas asub Eesti suurim kivikalme.

Allikas: Märjamaa valla koduleht, Vikipeedia

Kas Maidla on ääremaa?

On küll ja jääb selleks.

 

Vivika Veski, Raplamaa Sõnumid 12.06.2019



Vigala kiriku pastoraadi park Naravere külas
 


Maidla kivikalmed. Fotod: Tiina Gill