2.06.17

Teenuse küla on esmakordselt mainitud 1456. aastal. Külast voolab läbi Kasari jõgi, millel asuv Teenuse sild on üks Eestimaa vanemaid ja silmapaistvamaid raudbetoonsildu.

Külas tegutseb Teenuse Naiste Ühendus.

Teenuse külavanem on Heino Resik. Tel 5665 5732, e-post heino.resik@gmail.com

Toimetaja: TIINA GILL

X Perepäev Teenuse mõisa pargis

20.06.17

15. juulil 2017 

7.45 kogunemine kalapüügivõistluseks Teenuse mõisa juurde
11.30 avamine Teenuse mõisa ees

Kavas

  • jalgratta vigursõidu võistlus
  • vahvad võistlused lastele, täiskasvanutele, peredele
  • käsitöö-töötoad
  • käsitööloterii
  • näomaalingud
  • iga loos võidab - lastele
  • esineb mustkunstnik
  • terve päev laste päralt suur batuut
  • lõunaks supp 1€
  • töötab kohvik
  • esmaabikoolitus lastele ja täiskasvanutele
  • autasustamine

Täiskasvanutel osavõtutasu 2 €

Toimetaja: TIINA GILL

Teenuse küla tuli rahvalemmiku valimistel teiseks

20.06.17

Aasta Küla 2017 rahvalemmiku hääletamisel tuli Teenuse küla teisele kohale, saades 12% häältest. Palju õnne, Teenuse!

Rahvalemmikuks valiti Läsna-Loobu küla Lääne-Virumaalt (16,7%). 

Teenuse küla

 

Toimetaja: TIINA GILL

Sündmused

2.06.17

VIDEO. Roheliste rattaretk 2014

 


Teeme Ära talgud 2014. Vanim talguline oli saemees Mart Amos

Muusika-aasta 2015 Teenusel. Esinevad Märjamaa Muusika- ja Kunstikooli õpilased


Teeme Ära Talgud 2017. Foto: Heino Resik


Märjamaa Külavanemate Ühenduse tänupäev Teenusel. Foto: Heino Resik

Toimetaja: TIINA GILL

Teenuse küla 560

2.06.17

Kinnistute registrist leiame dokumendi 01.08.1456, kus vennad Hoesedenid müüsid Tolli, Teenuse ja teised külad vendadele Lievenitele 5500 vana riia marga eest. Ostumüügi lepingus nimetati Ubenali küla Märjamaa kihelkonnas 11 talu ja 10 adramaaga, Parientali küla ja Noitesi küla, mis  kuulusid Urevere küla juurde Kullamaa kihelkonnas 7 talu ja 8 adramaaga, Stenhuseni ja Jorgenwerde küla 7 talu ja 4,5 adramaaga. Sellest on ka meil ühine aastapäev Tolli külaga.

Teenuse küla oli veel 1536. a Tolli mõisa küla Märjamaa kihelkonnas, aga 1560. a on juba märgitud mõisana. Tolli mõisaga olid ühised omanikud kuni aastani 1660. Mõis läks jagamisele pärandusega.

1748. a pärandvara jagamise lepinguga omandasid mõisa Maydellid, nende valduses oli mõis kuni 1919. aastani kui mõisa omanikuks sai Eesti Vabariik.

Mis puutub meie piirkonna rahvastikku, siis 1816. a. revisjoni andmetel oli  külas 413 inimest, 1858. a revisjoni järgi 465 inimest. 1939 aastal oli elanikke 427.

Peale mõisa riigistamist jäeti Parun Maydellile mõisa südamest 30 ha maad, teenete eest Eesti Vabariigi ees. Ülejäänud maad müüdi pikaajalise laenuga soovijatele, eesõigus oli maad saada Vabadussõjast osavõtjatel ja Vabadusristi kavalerid. Peale 20.-30. aastat hakkas Teenusel majandus ja kultuurielu ülesmäge minema. 

1845. a avati Teenusel kool, hiljem viidi Ureveresse ja 1924. a tagasi Teenusele. Luiste ja Teenuse kool ühinesid. Õppisid lapsed ümberkaudsetest küladest ja ka Vigalast. Enne suurt  sõda õppis koolis 50-60 last. Kultuur arenes, asutati Perenaiste Selts, laulukoor, korraldati kursusi, kasutati kooli ruume.

Peale asundustalude olid ka põlistalud, mis mõisalt välja ostetud. Külas oli pood, selle omanik oli Mihkel Mänd. Ta ostis kokku vähke ja viis neid Tallinna. Kohapeal oli müügil kõik vajalik kaup. See oli korralik pood ja ka talukoht - Pihelgamäe. Kaupluse hoone hävis 1941. aasta lahingute käigus. Ehitas uue poe juba sõja ajal. 1946. aastal areteeriti ja lasti maha.

Tähtsat osa külas mängis ka vesiveski, mis oli Teenuse mõisniku poolt 19. sajandi alul ehitatud. Peale riigistamist oli veski rendil, 1928. a rentis veski Oskar Riive. Veski oli ümbruskonnas tuntud. Möldriks oli hiiumaa päritolu mees Evald Liitmaa, keda hüüti hiidlaseks. Ta tegi kõik veskis vajalikud tööd ise. Peale sõda hakkas möldri ametit pidama Karl Piiriste. Veskist sai elektrit  kolhoosi kontor ja sigala. Piiristed kolisid 1960. a paiku ära Pärnusse.

Veski lõpetas oma töö, täpne aeg on teadmata. 1979. aasta talvel põles veski maani maha koos seal sees elanud mehe vunts Peetriga (Krõlov Peeter) ja tema koeraga. Teisel pool jõge oli saekaater. 1970. aastate algul see veel töötas.

1949. aastal hakati organiseerima kolhoose külades. Hiljem hakati neid liitma. Viimane liitmine toimus 1971. aasta lõpul Sipa kolhoosiga. 1989. aasta lõpul reorganiseeriti Teenuse kolhoos kaheks kolhoosiks: Sipa ja Teenuse.  

Eesti ajal algul jagati kolhoos taludeks.

Oleme 25 aastat olnud iseseisev Eesti Vabariik. Kui veel aastat 15 tagasi oli pea igas küla majapidamises lehmad, sead ja muud loomad, oli ka mõned suuremad talu, kus kasvatati juurvilja, vilja või kartulit. Mõned talud olid kümne lehmaga ning oli ka kaks suuremat farmi. 1991. aasta lõpul loodi Teenuse Talupidajate Selts, kes remontis endise Teenuse kolhoosi kuivati ja kuivatas nii oma talunike kui ka teistele talunike teravilja. Teenuse Naiste Ühendus loodi märtsis 1992. Ühendus korraldab naiste ühistegemisi, käsitööd ja organiseerib piirkonnas üritusi.

2005. aastal moodustati Teenuse Külade Ühing, mis tagab piirkonna külade inimsõbraliku elukeskkonna ning külatraditsioonide alalhoidmise ja arendamise. Ühing remontis Pria rahadega Teenuse ait-kuivati katuse, organiseeris 2006. a ja 2011. a külapäevad ning korraldas ka muid üritusi.

Tänaseks on kadunud kõik väiksed loomapidajad, on jäänud üks suur farm, kasvatatakse teravilja, tatart, uba ja heina. Teenuse Talupidajate Selts lõpetas tegevuse, kuivati töötab erakätes. Tegutseb Naiste Ühendus. On olemas Külade Ühing, kes on võtnud oma tegevuses aja maha.

 

Külade elanikud aastatel 1982, 1990, 2003 ja 2016

Küla 1982 1990 2003 2016
Teenuse 138 150 130 82
Urevere 28 24 26 11
Luiste 50 48 48 44

                                                                                          KOKKU:  137

Mis saab edasi? Küla vananeb, mõned uued elanikud on tulnud, vaba elamispinda praktiliselt pole, kasutamata maad pole. Meie kadudes küla tühjaks ei jää, tulevad teised.

Loodus on meil ilus, Küla välisilme on paranenud. Teed on sõidetavad, kuigi tolmused.

 

Teenuse külavanem Heino Resik
23. juulil 2016. a

Toimetaja: TIINA GILL

Kolme härra ristikivi

18.05.17

-Udo Helme- Mul oli õnn sündida paigas, kuhu käisid kokku kolme mõisa piirid ja sellepärast minu kodukoht pärast mõisade kui territoriaalsete üksuste kadumist käis ühest külast teise. Kui vanaisa ostis tüki metsaheinamaad, siis see maatükk kuulus Mõraste mõisa järgi Mõraste küla alla. Hiljem kui mõisad hakkasid kaotama oma tähtsust, läks minu kodukoht Vilta küla koosseisu, mis oli üks osa Luiste mõisast ja pärast kolhooside lagunemist on see maakoht Urevere küla koosseisus. Urevere küla aga asus Teenuse mõisa maadel. Kuna kõik kolm mõisa  asusid Luiste valla territooriumil, siis juhtus minu lapsepõlves sageli nii, et minu kodus sattusid korraga kokku Mõraste, Luiste ja Vilta küla külakupjad, kes olid tulnud tooma mingit riigi korraldust või käsku.

1938. aasta valdade reformiga Luiste vald kaotati. Pärast seda minu kodukoht  jäi kahe valla, s.o Kullamaa ja Märjamaa valla piirimaile ja enamikul juhtudel niisuguseid segadusi  enam ei juhtunud.

Kuid endiste mõisade piirid jäid endiselt püsima ja isegi nüüd, kui on käimas pärast nõukogudeaegne maareform, on maade tagastamise aluseks nende kuuluvus mõisade järgi. Sellepärast ei ole vanad, kunagi püstitatud piirimärgid (ristikivid) kaotanud oma tähtsust tänaseni.

Millal hakati märgitama mõisade piire ristikividega, ei ole täpselt teada, kuid kõigi eelduste kohaselt hakati seda tegema pärast 1816 ja 1819 aasta talurahvaseadusi, mil mõisnikud hakkasid eraldama talumaid mõisamaadest, et anda neid talupoegadele rendile vaba rendilepingu alusel.

Eriti aktiivselt alustasid mõisnikud mõisa- ja talumaade kruntimist Liivi kubermangus pärast 1849 ja Eesti kubermangus pärast 1856 aasta talurahvaseadust, millega talumaad, vaatamata sellele, et nad jäid mõisniku omandiks, eraldati mõisamaadest. Koos talumaade kruntidesse mõõtmisega paigaldati ka ristikivid, mis olid talude vahelisteks piirimärkideks kuni kolhooside moodustumiseni ja ka hiljem, kuni maaparandus neid kultuuri- ja ajaloomälestusmärke ei hävitanud.

Paljudes paikades need ajaloolised mälestised ei ole säilinud ja see teeb maareformi tegemise keerukaks ja komplitseerituks.

Minu kodu piirimail on säilinud üks võrdlemisi suur ja unikaalne ristikivi, mis paljudel juhtudel oli tähiseks teekäijatele ja ka lihtsalt aitas paljudel kordadel kindlaks määrata sündmuste paika. See on kohalikus kõnekeeles ja vanema põlvkonna mälestustes nn. kolme härra ristikivi. See ristikivi erineb teistest oma suguvendadest selle poolest, et peale piirisuundade risti on sellesse kivisse raiutud neljaharuline rüütlirist, mis kõigi eelduste kohaselt pidi näitama kolme piirimõisniku suursugusust ja rüütliseisust. Meie perekonnas säilinud pärimuse kohaselt olid selle kivi paigaldajateks Luiste mõisa omanik, pärishärra ja parun Otto von Mohrenschildt, Teenuse mõisa omanik, pärishärra ja parun Gottlieb von Maydell ja Mõraste mõisa härra, kuid tema nime ja tiitlit minu mälu ei ole säilitanud. Igal juhul olid kolme mõisa härrad otsustanud oma mõisade piiride ristumise kohta panna sama suursuguse ja vägeva ristikivi nagu härrad ise. Vajaliku kivi otsimine käinud väga pikka aega ja lõpuks aidanud härraseid hädast välja Teenuse paruni vend Lääne-Maidla parun Gotfried von Maydell, kes kord kutsunud venna koos tema naabritega Maidlasse külla.  Seal mööda põlde käies jäänud härradele silma suur kivimürakas, mille kõik kolm arvanud olevat paraja, et panna oma mõisade piirimärgiks.  Algul Maidla parun küsinud kivi eest viis rubla hõbedat, aga lõpuks nõustunud kinkima kivi vennale, s.o Teenuse parunile, kui nad suudavad kivi ära viia. Nii, piirikivi oli väljavalitud ja tema kohaletoimetamise otsus tehtud. Et aga kivi kohale toimetada suvel ja vankriga oleks olnud võimatu, otsustati seda teha eeloleval talvel. Kiviveo ree kohustunud valmistama Luiste mõisahärra.

Tulnud Maidlast tagasi, teinud Luiste parun kokkuleppe kohaselt oma noorele puusepale Rakka Siimule korralduse hakata kiviveo rege tegema, mis kannaks üleval kakssada puuda. Härrade arvestuste kohaselt olnud kivi just nii raske. Muidugi ei teadnud puusepp, milline peaks olema kiviveo regi ja kuidas niisugust rege ehitatakse, aga hakanud ikkagi materjali otsima. Mõisa sepp aga saanud korralduse reele tallad taguda ja kui tarvis, siis ka kõik rauad, mida vähegi tarvis. Härra ise võtnud ree ehitamist juhatada ja korraldada ja jõuluks olnud regi valmis. Niipea kui talvetee püsima jäi ja oli hästi lahti sõidetud, tulnud härrad uuesti kokku ja otsustanud, et iga üks võtab kaasa kümme teomeest ja viis paari härgi. Vajaduse korral Maidla parun otsustanud toetada kivi vedu oma härgade ja teomeestega, kuidmitte rohkem, etaidata kivi ree peale, mis selleks puhuks oli aegsasti kohale toimetatud. Öeldud-tehtud. Pärast veebruarituisku, kui tee uuesti sõidukõlblik oli, sõitnud kolm härrat oma teomeeste ja härgadega Maidlasse, kus neid lahkelt ja vennalikult oli vastu võetud. Maidla parun oli korraldanud kivi lahtisulatamise ja nüüd jäi üle  see reele paigutada ja nii kinnitada et see sinna ka püsima jääks.

Pärast pikka arupidamist olevat kivi mässitud köitega. Kahekümne teolise ja 16 paari härgadega tõmmatud kivi ree peale, kus ta köitega kõvasti kinni seoti. Nüüd rakendati härjad ree ette ja algas sõit Maidla mäelt Loodna poole. Esimese päeva õhtuks jõutud Aima mäele, millest väsinud härjad ei olevat suutnud kivi üles vedada ja regi kippunud talumeeste abist hoolimata allamäge tagasi vajuma. Seal oli otsustatud minna Loodna mõisa öömajale, et hommikul alustada uuesti teed Luiste mõisa poole. Järgmiseks õhtuks jõutud Luiste mõisa. Luiste mõisast oli mõisade piiride ristumise kohta veel kaks versta kõige raskemat ja tuisanud heinamaateed. Kuna sõit läks mõõda Luiste mõisa heinamaad, korraldanud Luiste parun tee puhastamise ja kolmanda päeva pärastlõunaks oli kivi kohale toodud ning paika pandud.

Mõisahärrad olid kiviveokaupa tehes lubanud igale talumehele vähendada heinaajal tehtavaid teopäevi kümne päeva võrra, anda mõisa arvelt kümme paari pastlaid ja ühe kortli, s.o peaaegu 1/3 liitrit viina.

Pärast kivi paigaldamist Luiste pärishärra korraldanud et Alema kõrtsmik oleks talumeestele andnud nende viinaportsud kätte, kuid kõrtsmikul ei olevat olnud niisugust suurt viinahulka, et 45 talumehele jätkuks. Luiste parun lubanud oma talupoegadele teha kiviveo liigud Luiste kõrtsus. Nii joodi Alema kõrts kuivaks, mida ümbruskonna rahvas kaua aega olevat meelde tuletanud.

Härrased aga läinud Luiste mõisa härrastemajja, kus pidutsenud kolm päeva.

Niisugune pärimus on säilinud ühest Eestimaa ristikivist. See pärimus on säilinud tänu sellele, et ta on otseselt seotud meie perekonnaga. Noor Rakka Siim, kes oli saanud ree ehitamise ajaks 18 aastaseks, oli selle loo autori vanaisa vanaisa, kes Luiste mõisa registri järgi oli 1816 aastal 21 aastat vana. Seega „kolme härra ristikivi" vedu võis olla 1812-1813 aasta talvel või äärmisel juhul aasta hiljem. Muidugi see ajaarvestus on ligikaudne, kuid viitab sellele et möödunud sajandi alguses mõisnikud hakkasid oma maid märgistama püsivate piirimärkidega (ristikivid), mis eelnevatest märkidest puudel olid püsivamad. Nüüd, peaaegu kahe sajandi möödudes on need samad märgid jäänud meie põlvkonnale mälestuseks ja paljudel ka tarbeks.

Kolhoosikord ja maaparandus on enamiku ristikividest hävitanud. Ime kombel on maaparandus selle ristikivi kolme mõisa piirimail säilitanud, kahjuks mitte enam selles kohas, kuhu ta algselt paigaldati. 1980-1981 aastal lasi Vigala metskond neis paigus teha maaparandustöid. Mööda endised mõisa piire kaevati kogumiskraav, mille kaevamist „kolme härra ristikivi" segas ja kaasaegne võimas tehnika lükkas kivi kõrvale. Kivi lükati küliti ja asub umbes 2-3 meetrit oma loomulikust asukohast, nii et ta enam oma otstarvet piirikivina ei täida.

Tänaseks on tal tekkinud täiesti uus väärtus, ta on muutunud kultuuri- ja ajaloomälestiseks nendest aegadest, mil algas eesti rahva pärisorjusest vabanemise ja iseolemise protsess. See on ka näide sellest, kuidas möödunud sajandi alguses mõisnikud korraldasid oma maid. Eks võtnud ka talupojad mõisnikelt maade korraldamise malli, mis paljuski määras Eesti rahva kultuuri ja majanduse arengu.

PS. Muinsuskaitseinspektor Aili Peterson kavatseb sellele kivile tellida tähise, mille saab paigaldada ilmselt järgmisel kevadel. 

 

Kolme härra ristikivi kuulub pärandkultuuri nimekirja.

 


Pilt on tehtud 16. juulil 2006. 


Pilt on tehtud 2016. a maikuus. Fotod: Heino Resik

 

Toimetaja: TIINA GILL
2.06.17

 

 

 

 

 

 

 


Pilt kolhoosipäevilt

 


Jahimehed

 


6. juuli 1948

 

 

 

 

 

Toimetaja: TIINA GILL

Teenuse sild

2.06.17

Teenuse sild asub Kasari jõel ja on üks Eestimaa vanemaid ja silmapaistvamaid  raudbetoonsildu.

Neljaavaline talasild, avad a´ 12,8 m. Silla kogupikkus 67,5 m ja sõidutee laius 5,45 m. Sildeehitus raudbetoonist, sillasambad tahutud raudkivist, mis rajatud betoonpatjadele.

20.sajandi esimesel kümnendil algas Eesti sillaehituses puidult ja kivilt järk-järguline üleminek raudbetoonile. Raudbetoonsillad tõid senisesse sillaarhitektuuri uued siluetid, uued rütmid ja vormid. Esimeseks ja tähelepanuväärseimaks raudbetoonsillaks Eestis on 1904. aastal valminud Kasari sild. Vanimate betoonsildade hulka kuuluvad veel Kukerpalli sild Kundas ja Audru sild Pärnumaal. Teenuse silla ehitamine oli päevakorras juba 1902. aastal, kui sellega tegeles kubermanguvalitsuse teedeosakonna nooreminsener Šiperski. Otsustamine venis rahapuuduse tõttu, sest 1903-1904 aastal ehitati Kasari silda. Tõenäoliselt ei leidnud rüütelkonna heakskiitu ka esitatud sillaprojekt.

1904. aasta lõpul, kui Kasari silla ehitamine lähenes  lõpule, esitas avalduse ja projektiettepaneku Teenuse (ka Päärdu) silla  ehitamiseks seni Kasari silda ehitanud Belgia Hennebique`i ehitusfirma peaesindajate Monicourt`i & Eggeri tütarfirma Venemaal. Sama aasta lõpul tundsid nad veelkord huvi, kuidas on lood lepingu sõlmimisega, sest tuleks alustada talvist materjalide varumist. Mitte teadaolevatel põhjustel ehitust neile ei antud.

1906. aastal võttis projekteerimise ja ehitamise enda peale Peterburi firma Merciot &Couturier, kes  esitas neljasildelise raudbetoon-jätkuvtalasilla projekti. Sild valmis 1908. aastal. 

2011. aasta märtsi algul alustas Teenuse silla remondiga AS K-Most töödejuhataja Vassili Hartšenko juhtimisel. Selleks, et liiklus teel päriselt ei katkeks, paigaldas ajutise silla Eedi Taganõmme firma E.T. Sild. Silla piirded olid sel ajal ainulaadsed Eestis, need on valmistatud Norras.

Sild  avati ametlikult liikluseks  14.10.2011. a. S

 

Teenuse raudbetoonsild enne ümberehitust. Foto: Riho Vjatkin


Teenuse sild pärast ümberehitamist 2011. a. Foto: Silvi Resik

Toimetaja: TIINA GILL

Kunstnik Maydelli mälestustahvli avamine 2005. a

2.06.17


Fotod: Heino Resik

Toimetaja: TIINA GILL

Küla kivi paigaldamine 2006. a

18.05.17

   

 

   

Toimetaja: TIINA GILL

Teenuse

18.05.17


Kasari jõe ääres. Foto: Silvi Resik

 


Teenuse mõisa park. Foto: Heino Resik

 


Teenuse sild üle Kasari jõe. Foto: Silvi Resik

 


Heinaseemnekülv Männitaguse talus 2016.a kevadel. Foto: Heino Resik

 

 

 


Teenuse mõisa ait-kuivati. Foto: Tiina Gill

 


Foto: Heino Resik

 

 

Toimetaja: TIINA GILL