Vaatamisväärsused Märjamaa vallas

Näitan: 0 tulemust.

Varbola Linnus

Märjamaa kirik

16.10.17

Arvatavasti 14. sajandil ehitatud hoone oli kasutusel pikemalt kaitseehitisena. 1686. aastal uuendati kirikut ning 1871. aastal ehitati kirikutorn praeguse kõrguseni.

11. septembril 1932 avati pidulikult kirikuväravana kirikuaia idaküljele püstitatud mälestusmärk Märjamaa langenud sõdurite mälestuse jäädvustamiseks.

1941. aastal Märjamaa lahingute käigus kirik hävines täielikult. 1959. aastaks kirik taastati ning võeti uuesti kasutusele.

Enne 1941. aasta põlengut kirikus olnud Christian Ackermanni 17. sajandil loodud altar oli kingitud "Jumala auks ja kirikule kaunistuseks" Paeküla mõisniku Anton Friedrich von Salza ja "au ning voorusrikka proua Dorothea Taube" poolt.

Praegu on kasutusel arhitekt Illar Kannelmäe kavandi järgi rajatud altarilaud ning altariseinal on Uno Roosvalti altarimaal "Mina olen eluleib".


Video ja foto on teinud Märjamaa kirikuõpetaja Illimar Toomet

Kirikutornis on 5 kella, milles üks on toodud Märjamaa õigeusu kirikust.

Märjamaa kirik kuulub EELK Märjamaa Maarja kogudusele.

Neitsi Maarja auks pühitsetud kirik on andnud nime ka Märjamaale (Maarjamaa -> Märjamaa)

 

Toimetaja: TIINA GILL

Haimre mõis ja kabel

17.11.17

Haimre mõisat (saksa k Heimar) on esimest korda mainitud 1420. a piiskopimõisana. Suurejooneline varaklassitsistlik peahoone ehitati mõisa 18. saj lõpul. Hoone põletati maha 1905. a ja hiljem seda ei taastatud. Mõisast on järel triiphoone juurdeehitus, mida kasutatakse elamuna, ja mitmed kõrvalhooned (mõisaait, jääkelder, sõiduhobuste tall jt). 


Haimre mõis pärast 1905. a põletamist

Eesti mõisaportaal

Haimre mõis Kultuurimälestiste riiklikus registris

 

Haimre mõisa pargis tiigi kaldal asub neogooti stiilis pargipaviljon, mida kohalikud kutsuvad muhamedi kabeliks. Ehitatud on kabel tõenäoliselt 18. sajandi lõpus. Kabeli olevat ehitanud Haimre mõisniku poeg Alexander Uexküll oma idamaise kallima jaoks. Islami sümbol - poolkuu - olnud veel 1960ndatel kabeli esiküljel nähtav. 

Haimre kabel Kultuurimälestiste riiklikus registris

Koordinaadid: 58°52'13" N, 24°27'52" E

 


Foto: Tiina Gill


"Salapärase tundmatu mõistatus" Anneli Aasmäe sulest on kui Haimre kabeli legend. Lugege kindlasti!

 


Tähelepanuväärne on ka mõisa pargis asuv hästi säilinud ja osaliselt taastatud jääkelder.

 


Looduskaitse all on park koos puisteede ja lehisegrupiga.

 


Tänapäeval on kunagisest uhkest mõisast alles vaid varemed. Foto: Riho Vjatkin

Toimetaja: TIINA GILL

Velise õigeusu kirik

13.10.17

Velise Ristija Johannese kirik on ehitatud aastatel 1888–1889. Punastest tellistest historitsistlikus stiilis hoone arhitekt oli Erwin Bernhardt. Kiriku juurde ehitati veel preestrimaja, ait-tõllakuur, saun ja puukuur. Algselt oli kirik planeeritud ehitada Kalase talu maale ja sinna jõuti kohale vedada ka osa ehituskive. Plaanist sai teada Velise mõisa omanik parun Maydell ja kuna Kalase oli renditalu, keelas parun sinna kiriku ehitamise. Uus ehitusplats saadi Kõhi talu maadele. Kuna see talu oli välja ostetud, siis seal paruni sõna enam ei maksnud.


 


Suurel venestamise perioodil ehitati Eestis massiliselt Ap. Õigeusu kirikuid. Arhitektuuriliselt olid nad väiksemate, või suuremate erinevustega. Velisega täpselt sama projekti kasutati vaid Väike-Lähtrus. Põhiline rõhk oli akustika. Kirikute sisustus jäi tagasihoidlikuks ja oli väheväärtuslik.

Riina Lõhmuse bakalaureusetöö "Velise Apostlik Õigeusu kogudus 1920-1940"

 


Ikoon "Püha Olga ja Vladimir" on vähelevinud ikoonitüüp õigeusu ikonograafias ja on kantud Kultuurimälestiste registrisse
Fotod: Tiina Gill

Ikoon pärineb kiriku esimeselt ikonostaasilt, valmimisajaks märgitud umbes 1889. Kujutatud on sellel pühakuid, Kiievi Venemaa valitsejaid, tänu kellele sai Venemaast kristlik maa. Vürstinna Olga oli esimene Venemaa valitsejatest, kes võttis vastu ristiusu (arvatavasti 957. aastal), aga ristiusk ei saanud riiklikuks usuks. Oli esimene kristlane Venemaa valitsejate hulgas.

Tema lapselapse Vladimir Püha ajal sai ristiusk riiklikuks usuks. Venemaast sai kristlik riik tema valitsemisajal, 988. aastal.

Tavaliselt on ikoonidel esiplaanil Vladimir ja Olga tagasihoidlikult tema kõrval. Olga osatähtsus ikonograafias on kindlalt hulga väiksem kui Vladimiril, Olga ikoone on tunduvalt vähem.

 

Velise kirik kuulub EAÕK Velise Ristija Johannese kogudusele.

Toimetaja: TIINA GILL

Sipa ohvripärn

11.10.17

Eesti jämedaima pärna tüvesse on osaliselt sisse kasvanud ohvrikivi (ümbermõõt 6,8 m), tüvi ise hargneb peaaegu maapinnalt kolmeks. Tavapärasel kõrgusel ei ole pärna ümbermõõtu võimalik mõõta, hargnemiskohal on see 8,9 m, jämedamatel harudel rinnakõrgusel 4,1 ja 3,8 m.

Sipa pärn asub Sipa külas keset endist põllumaad, Märjamaalt Koluvere suunas sõites paremat kätt. Märjamaa-Koluvere maantee ääres on teeviit.

 

Püha hiiekoht
Puu võimalik vanus on 600 aastat, aga seda pole kontrollitud. Sipa pärna ja selle tüves paikneva ohvrikivi näol on tegemist olulise rahvapärimuskohaga: tema rahvapärane nimetus "iiepuu" viitab selgelt sellele, et puu on olnud püha. Juhan Raidjõe kogutud rahvapärimuse kohaselt käidud Põhjasõja ajal (1700 - 1721) ohverdamas, sest loodetud puult katku vastu kaitset leida. Ohverdamistraditsioon säilis ka XIX sajandil. Ka siis olnud pärna kõrval kivil tihti näha leiba, soola ja muid ohvriande. Puu all pidanud külarahvas ka mitmesuguseid kogunemisi ja pidusid. Usku pärna väesse ja puu säilitamise vajadusse näitab selgelt Kirjandusmuuseumis leiduv pärimus 1925. aastast, milles väidetakse, et "rahva teada olla see puu Tallinnas Toompeal registreeritud selleks, et keegi ei tohiks teda maha raiuda. Muidu oleks peremees ta ammu maha saaginud, olla põllu peal tülinaks." Looduskaitseseadus kehtestati Eestis alles 1935. aastal.

Armastuse puu
Sipa naabrusest Raikkülast Kadaka külast Kose talust pärit Julius Ervini teatel olnud puu all kombeks kohtuda armastajapaaridel. Sipa pärn olevat nii mõnegi paari eluks ajaks kokku viinud. Puu õnnenumbriks olevat seitse. Need, kes puu all kohtamise järel paari läinud, neile olevat perre sündinud seitse poega.

 


Fotod: Tiina Gill

Toimetaja: TIINA GILL