Ülevaade Vaimõisa ajaloost. Jaanus Kiili

13.01.17

Ülevaate autor on Jaanus Kiili

Hiljuti möödus 510 aastat Vaimõisa esmakordsest märkimisest kirjalikes allikates. Tegemist pole mitte n.ö asutamisaktiga vaid ostu-müügi lepinguga 17. juunist 1494 – Vaimõisa omanik Hans Varnsbeke (Farensbach) müüb Arend Tuvele (Taube) Juuru kihelkonnas oleva Maidla mõisa koos küladega. On selge, et Vaimõisa mõis ja küla on ilmselt vanemad, sest maa-alad Valgust – Kastist kuni Kõrvetaguse ja Vaimõisani kuulusid Farensbachidele juba 15. sajandi algusel kui mitte varem. Aluse sellisele suurele maavaldusele oli 14./15. sajandi vahetusel pannud Harjumaalt Läänemaale tulnud Wilhelm Farensbach. Olnud üle kahekümne aasta Saare-Lääne piiskopkonna foogt ehk piiskopi kohalik esindaja, tegeles ta piiskopi huvide kaitsmise kõrval ka omaenese mõisate loomisega. Farensbachid ise väitsid, et need maa-alad kuuluvad neile juba 13. sajandist (näiteks Valgu mõis) ning seetõttu on neil maadele ajalooline õigus. Vaidlustes piiskopiga leidsid Farensbachid tuge mitte üksnes sugulastelt Vigala Uexküllidelt vaid ka kohalikelt väikeläänimeestelt – kõik olid huvitatud võimalikult ulatuslikust kohalikust omavalitsusest! 

Varakult kujunes ka Päädeva-Vaimõisa kaksikmõis, mis püsis Farensbachide perekonna käes kuni 17. sajandi esimese kolmandikuni. Perekonna maa-ala keskuseks oli Märjamaa, sealne kihelkonnakirik, üks võimsamaid Eesti keskaegseid kaitsekirikuid. Ilmselt olid Farensbachid selle kiriku patrooniks nagu naabrid Uexküllid olid Vigala kiriku patroonideks. 

Farensbachide perekonna võim Läänemaal hakkas kahanema koos Liivi sõjaga. Olles Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiitli liikmeteks koos Uexküllidega, püüdsid nad ähvardava Vene ohu eest piiskopkonda saada Taani kuninga kaitse alla. See neil ka õnnestus, kuid kohalikuks valitsejaks tulnud nooruke hertsog Magnus osutus nõrgaks poliitikuks ümbritsevate suurvõimude – Poola, Rootsi ja Vene – omavahelistes sõdades Eesti- ja Liivimaa pärast. Kohalik aadelkond lootis suurvõime üksteise vastu välja mängides säilitada Vana Liivimaa, kuid ligi veerandsada aastat kestnud võitluste tulemusel osutusid nad lõppkokkuvõttes kõige suuremateks kannatajateks: Rootsi vastu võidelnud Läänemaa aadlikud said kas lahingutes surma või kaotasid oma maavaldused. Ka Farensbachid ja Vigala Uexküllid sattusid Rootsi kuninga silmis ebasoosingusse. Uexküllide suguvõsa kuulsus päästis nad halvimast - Rootsi kuningas andis Vigala Uexküllide Antsla liini esindajale, kellele olid sõjalised teened kuninga ees. Farensbachidele jäi esialgu alles Päädeva ja Vaimõisa mõis. Eraldatud Tellista (hilisem Orgita) mõis anti aga 1581 sõjaliste teenete eest Eestimaa kuberner Heinrich Classon Hornile. Tütre kaasvarana läheb Tellista koos hiljem omandatud Vaimõisa mõisaga Flemingite perekonna kätte. Flemingid veetsid enamiku aja kas Laiusel kui peamises sõjalaagris või mujal lahinguväljadel, mistõttu nende mõisates ajasid asju kas mõisavalitsejad või rentnikud. 

Rootsi kuninga poliitika Baltimaades oli heitlik ning sõltus riigi majanduslikust olukorrast ja üldistest poliitilisest suundumustest Euroopas. 17. sajandi lõpp tähistas kuninga isevalitsuslike püüdluste suurenemist, püüdu ülemereprovintse aktiivselt rootsistadaning 1680. aastast alates ka maade taariigistamist. Tulemuseks oli suurenev rahulolematus kohaliku elanikkonna seas ning suur nälg a. 1695–1697. Suri umbes 20% rahvastikust – 70 000 inimest. Näljahädale lisandusid tüüfus ja düsenteeria. Rootsi keskvõimud ei suutnud olukorraga toime tulla. Mõisarentnikeks muudetud aadel oli riigi abistamisest vähe huvitatud. „Kuldne" Rootsi aeg ei osutunud ega olnudki nii „kuldne" nagu hilisematel rahvusliku ärkamise aegadel arvati. 

1697. aastal saab Rootsi kuningaks 15-aastane Karl XII, kuid muutusteks oli liiga hilja. 1698. aastal sõlmiti Liivimaa endise maamarssali Johann Reinhold von Patkuli vahendusel Taani – Poola – Vene liit Rootsi vastu. See viis Põhjasõjani, millest suurima võitjana väljus Peeter I juhitud Venemaa. 

Uusikaupunki rahuga läksid Eesti- ja Liivimaa hertsogkonnad autonoomsete piirkondadena Vene riigi koosseisu. Rahulepingu järgi pidid endised mõisaomanikud oma mõisad tagasi saama, Rootsi vägedes teeninud mõisaomanikud pidid poole aasta jooksul teenistusest lahkuma või nende mõisad konfiskeeritakse. Tulemuseks oli Eesti- ja Liivimaa maakaitseväe lagunemine. Vaimõisa omanike Flemingite pojad olid Poltaava lahingu järel Venemaal sõjavangis, lisaks oli Vaimõis ja Tellista panditud Pärnu raehärra Bohnsackile, hiljem Saaremaa kuberner Carl Adam von Stackelbergile ning tolle pojale Reinhold Matthias von Stackelbergile. Sõja ning 1710-1711 katku tulemusel laastatud maa ja mõisad andis vähe sissetulekuid, töökäsi oli vähe ning kõikjal valitses majanduslik surutis. 

1724. aastal ostis Vaimõisa koos Tellista (hilisema Orgita) mõisaga Karl Heinrich von Wetter-Rosenthal. Selle suguvõsa kätte jäi Vaimõisa mõis kuni 1793. aastani. Wetter-Rosenthal ajal taastati puust mõisa peahoone ning korrastati sõja ajal lohakile jäänud kõrvalhooneid. Siiski jäi Vaimõis kuuluvus lõpuni lahendamata - teda olid koos Päädeva mõisaga tagasi taotlenud Sipa Fersenid, lõpuni polnud selge ei Poola kuninga teenistusse asunud Farensbachide perekonna saatus ega ka Flemingite võimalikud nõudmised. Seetõttu keskendusid Wetter-Rosenthalid rohkem Orgita mõisa arendamisele. 1732. aastal eraldati Vaimõisa küljest Mõisamaa mõis. Alanud viinapõletamine andis küll suurt sissetulekut, kuid seda ei investeeritud Vaimõisa arendamisse. Üleüldist olukorda hindasid kaasaegsed pigem kehvana, ainult väheseid perekondi loeti edukateks ja rikasteks. 

1793. aasta 12. märtsil müüdi Vaimõisa mõis Magnus Reinhold von Nasackinile. Nasackinid oli Vene päritolu, nad olid omal ajal läinud üle Rootsi teenistusse. Ilmselt asusid just Nasackinid 1790. aastate keskpaigas vanadele Liivi sõja eelsetele kindlustatud mõisahoone kivimüüridele rajama uut peahoonet. Sellele vihjab ka kolmnurkfrontoonil olev Nasackinite perekonnavapp. Isa surma järel läheb Vaimõisa mõis vanimale pojale Carl Johann von Nasackinile kuid seegi sureb 32-aastasena. Lesk müüs mõisa 10. märtsil 1797. aastal major Carl Reinhold von Baranoffile. 

Tol ajal loeti Vaimõisa põllumaad päris heaks, heinamaad aga keskmise kvaliteediga. Mõisale kuulus metsas ehituspuitu ja põletuspuud. Mõisal oli kivist viinaköök, kolm kõrtsi, telliselööv ja lubjapõletusahi, puust ühekäiguga vesiveski. Maamõõtja S. Dobermann märgib, et 18./19. sajandi vahetusel oli Vaimõisas esinduslik puust härrastemaja; vana mõis asunud teisel pool teed. Uus omanik rendib endale 90 aastaks ka naabruses oleva ja ajalooliselt Vaimõisa juurde kuulunud Päädeva mõisa kuid – plaanid muutuvad ning ta müüb 3. märtsil 1802 Vaimõisa Heinrich Nicolai von Wilckenile ning katkestab kaks aastat hiljem ka Päädeva mõisa rendilepingu. Ülejõuelamine oli tekitanud mõisomanikele suuri võlgu ning nad olid sunnitud oma mõisaid ära müüma. 

Wilckenid olid vana suguvõsa Eestis. Uue omaniku abikaasaks oli Tallinnast pärit Riia kaupmehe Peter Heinrich von Blankenhageni tütar Eva Maria von Blankenhagen. Blankenhagenite esiisa Johann oli 17. sajandi keskpaigas olnud Tallinna Pühavaimu eesti koguduse õpetajaks. Laiemat kultuurihuvi traditsiooni peegeldab ka asjaolu, et just Peter Heinrich von Blankenhagen ettepanekul ja suurel rahalisel toel loodi 1792. aastal Londonis asuva Kuningliku Põllumajanduse Seltsi (Royal Society of Agriculture in London) eeskujul esimene Eesti- ja Liivimaa teadusselts – Liivimaa Üldkasulik Ökonoomiline Sotsieteet. 

Rikka äia kaasavararaha võimaldas noortel asuda Vaimõisa mõisa südant välja ehitama: eelmiste omanike alustatud peahoone valmis a. 1818. Juba varem olid valmis saanud kivist kõrvalhooned - viinaköök ja karjaaed (1801), tall-tõllakuur, kasvuhoone, sigala ja rehi (kõik 1810). 1820. a-ks valmisid võõrastemaja, jääkelder ja puust kortermaja töölistele ning viis aastat hiljem lisandusid nuumtall, uus rehi, 1830 – nn Hasenbergi rehi, 1835 – vesiveski puust hoone ning 1845 – kivist tuuleveski. Mõisahoonete arv tõusis 30-le. 19. sajandi teisel poolel valmis neogooti stiilis magasiait. Valitsejamaja kõrval asus vankritekuur, vastas laut ja tööhobuste tall. 1850. aastatel rajati inglise stiilis vabakujunduslik Vaimõisa mõisa park. See koosnes pargi ja rohtaia osast ning suurest pargitiigist. Viimase kaevasid kohalikud talupojad. Haimre mõisa pargi eeskujul rajati parki ka pärnadest allee ja lehtla. 

Vaimõisa Wilckenitel oli tütar Emilie Charlotte ja kaks poega – Robert Leonhard ja Karl Gregor. Perekonna õnnetuseks ei olnud neil kellelgi perekonda ja lapsi. Emilie pühendas end külakoolidele. Ta asutas Vaimõisa külakooli ja oli seal ka õpetajaks. Eesti ajaloos olulisemaks on aga Wilckenite ristipoeg Gustav Heinrich Beermann, tuntud haridustegelane ning kuulus Eestimaa kirikute-koolide ehitaja. Pärimuse järgi oli just vana Gustav see, kes andis noortele EÜS-lastele idee ja seletuse sini-must-valge lipu jaoks, tema tütar Emilie Rosalie õmbles aga valmis esimese sini-must-valge lipu ning poeg Christoph Wilhelm hoidis EÜS-i vanamehena seda lippu sisse õnnistamisel Otepää kirikus. 

Pärast isa surma 1859. aastal jäi mõis poegade juhtida ja majandada. 1889. aastal suri viimasena noorem poeg Karl Gregor ning kuna otsesed pärijad puudusid läks Vaimõis ema Eva Maria von Blankenhageni õe kaudu von Knorringitele. Algselt sai uueks omanikuks kindralmajor Nikolai von Knorring ning tema surma järel 1892. aastast tema vennapoeg Michael von Knorring. Tsaari Vene diplomaat Michael oli abielus Põltsamaalt pärit vürstitar Gagarinaga ning rohkem huvitatud pealinnaelust kui põlluharimisest. Siiski mäletavad kohalikud elanikud Lydia Sergejevat haritud ja musikaalse inimesena, kes sisuliselt juhtis kõike. "Mischa" osaks oli pigem kaasa noogutamine. Seetõttu pole ka imeks panna, et mõis anti valitseda kohalikele naabermõisnikele ning müüdi 1895-1897. aastatel taludeks. 

Traditsiooniliste põllumajandusmõisate hiilgeajad hakkasid Eestimaal otsa saama, tuli hakata otsima uusi lahendusi, asutama tööstusettevõtteid. Nagu on kirjutanud Eduard von Dellingshausen: Mõisa omamine tõi endaga kaasa sotsiaalseid kohustusi, mille täitmine oli igaühe püha kohus. ... Suurmaaomanike õlul lasus moraalne kohustus teed rajada ja ise eeskuju andes uute leiutiste kasutamise ja katsetamise abil tõsta majandamise tulemuslikkust... Enamik Eestimaa rüütlimõisaid kujutas endast kultuurikeskusi, mis olid ümbruskonna taludele mustermajanditeks ja eeskujuks ning pakkusid neile nende toodangu omandamisega oma kõrvalettevõtete jaoks mugavat ja kindlat turgu. 

Alates 1865. aastast võis rüütlimõisa omanikuks Eestimaal olla ka mitteaadlik. Tulemuseks oli ligi 80 eestlasest mõisaomanikku 1919. aasta maareformi ajaks. Ka Vaimõisa mõis müüdi 1899 Riia sakslasele Alfred Reinhold Christian Schmidtile ning 1916. aastal edasi Johannes Kiverile ja Peeter Šašulinile. Neilt kui „mõisnikelt" võõrandas Vaimõisa mõisa Eesti Vabariik. 1925. aastal moodustati mõisasüdamest 50-hektariline talu. Selle omanikuks sai Läänemaa metsatööstur Jaan Kängsepp ning 1930. aastatel Tallinna savi- ja ahjupotitööstur Johannes Oha. 1941. aastal arreteeriti tol ajal 64-aastane Oha kui „mõisnik" ja saadeti Siberisse. J. Oha abikaasa ja lapsed kas liikusid 1944. aastal Läände või jäid Eestisse. 

Pärast Teist maailmasõda oli mõisa peahoones Vaimõisa kool ning kõrvalhooneid kasutas kohalik ühismajand. Tänu koolile säilis suhteliselt hästi mõis kui tervik, parki ei ehitatud sinna sobimatuid ja võõrkehadena mõjuvaid uushooneid. 

1978–1991 oli Vaimõisa peahoone omanikuks tootmiskoondis „Algoritm". Mõisasse asuti rajama õppekeskust. Tolleaegseid remonttöid tuleb tänasel päeval hinnata erinevalt: üheltpoolt lõhuti maha mõisaaegsed ahjud, eemaldati haruldased parkettpõrandad, teiselt poolt – peahoone fassaadi parandamine, keskkütte ja veevärgi sissepanemine, elektrisüsteemide uuendamine, korrastustööd pargis väärivad aga täit tunnustust. 

1990. aastate alguses tagastati Vaimõisa mõis koos ümbritsevate maadega omandireformi käigus õigusjärgsetele pärijatele, kes 2003. aasta jaanuaris müüsid mõisasüdame praegustele omanikele.

Toimetaja: TIINA GILL