Vigala osavalla külad

21.11.18

Vigala osavalla territooriumil asuvad järgmised külad: Araste, Avaste, Jädivere, Kausi, Kesu, Kivi-Vigala, Kojastu, Konnapere, Kurevere, Leibre, Läti, Männi, Naravere, Oese, Ojapere, Palase, Paljasmaa, Pallika, Päärdu, Rääski, Sääla, Tiduvere, Tõnumaa, Vaguja, Vana-Vigala, Vigala-Vanamõisa, Vängla

Toimetaja: TIINA GILL

Matsukse talu

15.11.18


Matsukse talu 2017. a juulikuus. Foto: Anne Aaspõllu

Pärandkultuuriobjekti andmed

Asukoht

 

Naravere küla viimases otsas asus Matsukse talu, tänapäeval on seal kunagine asustus vaevalt aimatav. Talu asukoht on looduslikult kaunis kohas, Naravere oja ääres, lähedal on mets ja raba, kaugel pole ka kunagise Tuhino järve ase.

Esimesed meile teadaolevad andmed Matsukse talu kohta pärinevad 1696. aasta hingeloendist, kuid edasi valitseb kaua aastaid tühjus. Põhjasõjale järgnenud katku üle ei elatud, alles 1782. aastast on Matsukse talu jälle asustatud, kust sinna rentnikud tulid, ei ole teada, kuigi hingeloendites visa otsimise tagajärjel võiks selle välja selgitada. Praegu piirdume sellega, et 1785. aastal on Naravere külas Matso talus Madis oma naise Leno ja lastega. Mälestus Madisest on tänapäevalgi silmaga nähtav ja käega katsutav, nimelt on Vigala kalmistul tema haual mälestuskivi. Madis suri Vigala kiriku surmameetrika andmeil 4. mail 1806, olles 63 aastat vana, seega võiks tema sünniaastaks olla ca 1743. Vanusesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest see toetub ainult mälule ning on tihti ekslik. On enam kui kindel, et hauamärk on pandud kalmule peale Madise surma, kuid millal, pole teada, seda tegid tema järeltulijaid, keda oli aga arvukalt.

Matsuksele jäi peremeheks poeg Jüri (Jurry), sündinud ca 1768, kellel oli pojad Madis, Jaan, Jüri ja Indrek.

Heidame pilgu ka Madise tütardele. Ann, sünd. ca 1771, sai mehele sama küla Undt Mardi pojale Madisele, neil oli lasterikas pere, perekonnanimede panekul Tükk. Kai, sünd. ca 1775, abiellus Tõiga sulase Madisega. Leno, sünd. ca 1777, ja May sünd. ca 1780, viimane võis abielluda Pärna Mihkli poja Tõnisega.

Poeg Madis (ca 1785-1849) läks koduväiks Konnapere külla Konnaperesse, hiljem jõudis sinna ka tema vend Jaan (sünd. ca 1781), kes oli abiellunud mitu korda. Madis jäi Konnaperesse paikseks, Jaan aga rändas ringi, teenis elatist möldrina, hiljem tuli Vigalasse tagasi. Perekonnanimede panekul said mõlemad vennad nimeks Redlich, millise Madise järeltulijad eestistasid Reidlaks, Jaani järeltulijad jäidki Redlichideks.

Perekonnanime Matsukse (Matsokse) jäi kandma Matsokse talu pere ning Kitsi üksiktallu koduväiks läinudMadise poja Jüri poeg Madise pere. Tänapäeval Vigalas perekonnanimena Matsokset ei esine, kuigi meessoost sellnimelisi sirgus omal ajal mitmeid. 1905. aasta sündmused tõid surma kahele noorele - Kitsi Jüri Matsoksele ning Pärnumaale Suiku läinud ühe Kitsi järeltulija Jaani poeg Gustavile.

Matsukse Madisel oli arvukalt ka naissoost järglasi, nii voolab tilgake ühist verd paljudes Vigala inimestes kui ka siit laia maailma siirdunutes, nii Soomes kui Rootsis. Matsuksete ja Redlichi tütred enamasti abiellusid, kui ainult mõningaid näiteid tuua, siis 1842 kosis Hinrik Rumma Mai Redlichi, 1836 Madis Ilja Trino Matsokse, 1847 Jädivere seminari juhataja Berend Gildemann Ann Redlichi, 1825 pastoraadi Kustas Tiits Mari Matsokse, 1827 võttis Mõisamaa Tõnis (hilisem Mõis) naiseks Mai Matsukse, Naravere Kaera Hinrik viis perenaiseks Trino Matsukse. Aastaarvudesse laskumata tuleb märkida, et Rooside suguvõsa mehed hindasid Kitsi Matsokse tütreid - Ojapere Viksu Päären Roosi kosis Leeno Matsukse, Ahtama Madis Roosi Kai Matsukse, Tiduvere Ahjuvare Jüri Roosi Triino Matsukse. Kitsi Jüri Matsukse abiellus Mai Roosiga. Ado Pallase naiseks sai Naraverest Mari Matsukse, Mihkel Kivi Kitsilt Mari Matsukse. Hilisematel aastatel abiellusid Hannus Ester Triinu Redlichiga, Tõnis Ester Kai Redlichiga, Jaan Terve Leenu Redlichiga. Redliche kosisid ka Kangur, Saaliste. Hans Laipmann kosis järgemööda kaks Redlichi tütart – Triinu ja Leenu, nende järglastest on tuntumad Bernhard Laipmann ja Ants Laikmaa. Viimast meenutab oma mälestustes ka kauaaegne väga tunnustatud Malmö linnapea Ilmar Reepalu, kelle vanemad eestistasid Redlichi perekonnanime. Siinkohal tuleb märkida, et üks Laose Redlichidest, nimelt Madis Redlich, suundus õppima Tallinnasse, töötas õpetajana Hiiumaal, hiljem oli köster Martnas, siis oli ta juba Mathias. Tema järeltulijad võtsid perekonnanimede eestistamisel erinevad nimed, Reepalu ja Rahuleid.

Velise Redlichid võtsid uueks perekonnanimeks Reigo.

Matsukse järeltulijaid viis surm tihti ka lapseeas, kuid allesjäänuid on palju, neist võiks asjasthuvitatudpalju kirjutada, siinne kokkuvõte on äärmiselt lühike, kuid tõestab üht – kogu suguvõsa paistab silma tarkuse, teadmisjanu ja ettevõtlikkusega, nad on sümpaatsed inimesed. Kui jälgida nende käekäiku ja isikuomadusi, torkab silma nende õiglusetaotlus, julge väljaastumine ülekohtu vastu, paljud perekonnanimed on tuttavad ajaloo pöördelistest sündmustest, mis tõid asjaosalistele küll ränki tagajärgi, kuid oma vaadetest ei loobutud.

Panin need märkmed kirja lootuses, et Madis Matsukse hauatähist ei nimetataks enam unustusse jäetuks, vaid sinna leiaksid tee paljud, kes mäletavad teda, oma esiisa, hea sõna, lilleõie või küünlaga. Kui kõndida Madis Matsokse viimsest puhkepaigast tagasi kiriku väravate poole, tuleb seisatada ka teise vana hauatähise juures, millel on nimi Toyko Hannus. Hannus oli mõnda aega Avaste kõrtsmik, ta suri 26. mail 1820, olles umbes 70 aastat vana, sünniaasta võiks olla 1749. Abikaasa Kaiga olid tal tütred Eva (ca 1773), kes abiellus 1794 Mäe Jaan Jaani poja Mihkliga, Liso (ca 1775) abiellus 1802 Kalda Jaani poja Jüriga, Kay (ca 1780) abiellus 1803 Saua Kangro Ado poja Josepiga, Mall (ca 1784) abiellus 1814 Matsi Tõnise poja Tõnisega, lapsed Jüri, Jaan ja Tõnis, Ann, surnud imikuna 1788. Meetrikast on leida ka Avaste kõrtsi Hannuse ca 1790 sündinud tütar Ano, kes 1812 abiellus Vajaka Hansu poja Hansuga, neil oli poeg Hans.

Tõiga Hannuse järglaste otsimine on raske, sest abielludes ei mainita enam tütarde isanime, vaid juba nende mehe nime, otsida aga Jürisid, Mihkleid Hanssusid on raske, seda enam, et ühest renditalust teise minnes sai paremees uue renditalu nime. Kõige lihtsam oli ajada Kay ja Josepi jälgi, nende perekonnanimeks võis saada Lendon, kindel ei saa olla, sest kirikuraamatute hävimise tõttu ei saa peresid järjepidevalt jälgida. Igatahes oli peres lapsi – pojad Jaan, Hans, Indrek (hiljem Lendoni nimega), tütar Kai. Mallel ja Tõnisel oleks nagu nimeks saanud Kelvas, kuid nad lahkusid Vigalast, lapsed Jüri, Jaan ja Tõnis.

Hannusest pidi järglasi jääma ka Vigalasse, pealegi üsna hakkajaid, mida tõestab kivirist tema puhkepaigal. Kas on veel neid, kes oma esiisaks peavad Tõiga Hannust?

Kaie Bergmann, "Vigala Sõnumid" nr 6, 1. juuni 2016

Toimetaja: TIINA GILL

Paiba talukoht

15.11.18



Paiba talu ait (28.05.2017). Foto: Anne Aaspõllu

Kunstnik Ants Laikmaa (Hans Laipman) sünnikoduks oli endise Vigala preaguse Märjamaa valla Araste küla Paiba talu, Poti-Silla maanteelt 5 km ida suunas. 1860. a ehitatud elumaja on säilinud, majapidamishooned enamasti hävinud. Elamu seinal on tammest mälestustahvel: "Kunstnik Ants Laikmaa sündis selles majas 5. mail 1866. a" 
Ants Laikmaa oli perekonnas 13. laps. Esimese õpetuse sai ta Velise vallakoolis, hiljem õppis Vigalas, Haapsalus ja Lihulas. 1891. a läks jalgsi Düsseldorfi, et asuda õppima sealsesse kunstiakadeemiasse. 1901. a korraldas Tallinnas esimese eesti kunstinäituse. 

Laikmaa, Ants 1866-1942

Ants Laikmaa

Eluolust Paibal on Ants Laikmaa andnud põhjaliku ülevaate artiklite kogumikus Mõeldes tagasi. Tln. 1991.

Paibatalu õuele pandi Laikmaa ja Laipmanni mälestuskivi. Lääne Elu 26. mai 2016

Ants Laikmaa 150. Vigala Sõnumid, nr 6, 1. juuni 2016

Pärandkultuuriobjekti andmed

Asukoht

 


Kasutatakse aita, mille ühe ukse kohale on kunstniku poolt sisse lõigatud peremärk: vikat, reha, kaks pinta ja tähed H. L. (Laipmanni isa initsiaalid). Tuhmunud osas on arvatavasti kolmnurkne sirkel ja viljavihk.
Foto: Anne Aaspõllu

 

 


Pildistatud 29. märtsil 2018. Fotod: Tiina Gill

 

Toimetaja: TIINA GILL

Põrgupõhja punker

15.11.18


Põrgupõhja punker, Vigala üks tuntumaid objekte on turismiobjekt, kokkusaamiskoht, kui ka sportliku sõjaretke alguspunkt. Punker asub Tiduvere küla lähistel metsas.
Foto: Anne Aaspõllu.

Pärandkultuuriobjekti andmed

Asukoht

 

Relvastatud Vastupanu Liit loodi 1946. aastal eesmärgiga koondada inimesi, kes oleksid valmis Nõukogude võimu vastu astuma ning Eesti Vabariiki taastama. RVL-i kuulus mehi nii Märjamaa vallast kui hiljem ka teistest piirkondadest. Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi andmetel oli organisatsioonis 350 liiget, arvatakse ka, et liikmeid võis olla kuni 500.

NKVD ründas RVL-i punkrit 31. detsembril 1947. Lahingus sai surma kaks metsavenda. Staap taandus lahinguga.

 


RMK loodusblogi pidav Tiit Hunt kirjeldab, kuidas mitmete juhuste kokkusattumisest sai Põrgupõhja punkri lugu.

 

8. septembril 2007 avati staabipunkri asukohas mälestuskivi langenud metsavendadele.
28. veebruaril 2015 avati punkri täismõõdus rekonstruktsioon. 

 

      
Fotod: Jaan Viska

 

Ajaloolane taastas metsavendade punkri. "Lääne Elu", märts 2015 

Raplamaa meenutas 70 aasta möödumist Põrgupõhja lahingust. ERR

 


Ilme Kurig meenutab sündmusi, mis toimusid 70 aastat tagasi Põrgupõhjal. Foto: Jaan Viska

 

Toimetaja: TIINA GILL

Rootsi kuninga haud

15.11.18

 

Päärdus, endise Vene küla Linnuste talu varemeis eluhoonetest 150 meetrit põhja suunas on männimetsa all madala kraaviga ümbritsetud kolmnurkne plats. Kohta teatakse Rootsi kuninga hauana. Ehk on selline legend liikvele läinud mõne Põhjasõja aegse ohvitseri matmiskoha järgi. Ilmselt sama legendi ajel on varanduseotsijad seal korduvalt kaevamas käinud. ("Raplamaa pärandkultuurist" 2007)

Pärandkultuuriobjekti andmed

Asukoht


Ala ümbritseb madal kraav. Fotod: Tiina Gill

Toimetaja: TIINA GILL

Vana-Vigala ohvrihiis

15.11.18


Foto: Tiina Gill

Hiis asub Vigala jõe vasakul kaldal Vana-Vigala ja Tiduvere külade piiril nn Hiieoru serval Hiieoja suudmes oleval neemikul.

Hiiemets on segametsatukk (0,6 ha, valdavalt tammed), milles kesksel kohal on vana Hiiekuusk, mille all toimus ohverdamine veel 17.–19. sajandil. 19. sajandi keskel oli hiiemetsa keskseim puu vana tamm, mille õõnsusesse pärimuse järgi mahtunud kolm meest. Kuna rahvas pidas puud pühaks ja viis sinna ohvreid (värvilisi paelakesi, lõnga ja viljapäid), lasi mõis praost Carl Eduard Harteni pealekäimisel puu maha võtta.

Jaan Jung on oma teoses "Muinasajateadus eestlaste maalt" viitega H. Laipmannile Vigalast ja A. Reimannile Virtsust kirjeldanud nii: "Hiiekoht Vigala mõisa põllul jõekalda peal, kus üks väga ilus org olla. Puu olnud vanaduse pärast õõnes, kuhu kolm inimest võinud mahtuda, kuna ta pea ikka haljendanud. Nüüd olla ta känd veel alles ja selle ümber kuusetukk."

Vana-Vigala ohvrihiis on 20. sajandi lõpul saanud laiemalt tuntuks eekõige tänu Aleksander Heintalule ehk Vigala Sassile, kes tegutses 1985. aastani Vana-Vigala mõisa pargi hooldajana. Hiie suhtes teisel pool jõge asub vana Vigala Sassi loitsukivi.

Vana-Vigala ohvrihiis on 1998. aastast muinsuskaitse all.

Hiiekoha eest hoolitseb folklooriselts Kiitsharakad.

Pärandkultuuriobjekti andmed

Asukoht

 


Foto: Asse Sauga

 

Toimetaja: TIINA GILL

Velise linnus (vanem)

15.11.18


Siin asus muinasaegne linnus. 

 

Kirjanik Mihkel Aitsam viitab oma romaanis "Hiislari tütar" (1940) siinsele jõe kõrgele kaldale kui muistse linnuse asukohale. 

Maydellide suguvõsa matmispaigast mõnisada meetrit lääne poole oli jõekaldal põlispuude keskel kaunis suveloss. Paiga nimeks oli Villa-Sepa. Siin olevat oma vanaduspäevi veetnud leskproua, paruness Maydell. Ehitanud olevat selle suvila aga parun J. A. von Rosenthal. Sajandi esimestel aastatel, kui kord teenijad omaette majas olnud, pääsenud nende käest tuli valla ja suvemaja põles maha. Samas paigas oli ka rehielamu ja tallid, kus peeti Paeküla postijaama hobuseid.

Kuna suvila asetses muistse Eesti linnuse kohal, kutsuti talu Linnusteks, olgugi, et ametlik nimi oli talul nagu suvilalgi Villa-Sepa. Arheoloogid on linnuse osas eitaval seisukohal. Seda pole ka uuritud. Olgugi, et aeg on teinud oma hävitustöö, on linnusele omased piirjooned veel praeguseni märgata.

Elamust saja meetri kaugusel metsas on kraaviga piiratud kandiline ala, mida rahvasuus teatakse Rootsi sõjaülikute matmispaigana, veidi edasi on väike metsalagendik liivaseljandikuga, mis kohapeal kannab kalme nime ja luid on siit liivakaevamisel sageli leitud. Sellest kalmest on juttu ka J. Jungi raamatus "Muinasajateadus eestlaste maalt III". (http://www.velise.ee/m6isad_files/velise.html

Samast kohast olevat läbi läinud 17.-19. saj Tallinn-Pärnu postimaantee.

("Raplamaa pärandkultuurist" 2007)

Pärandkultuuriobjekti andmed

Asukoht

 


Fotod. Tiina Gill

Toimetaja: TIINA GILL

Vängla veski

23.11.18


Foto: Tiina Gill

Vängla küla huviväärsemad objektid on vana kivist vesiveskihoone koos paisuga ning vana karjamõisahoone

Vängla küla tekkis Velise jõe koolmekoha juurde. Varasem nimi oli Mullaste. Mullaste vesiveski kohta pärinevad varaseimad teated aastast 1556.

18. sajandi esimesest poolest on teateid küla piires kahe Vana-Vigala mõisale kuuluva karjamõisa kohta. Jõe põhjakaldal oli Vängla (Vengle; nimi tulnud ühe omaniku Schwengelni nimest) ja jõe lõunakaldal Keelitse (Kelitze) karjamõis. Keelitse karjamõisa hoonestu on nüüdseks hävinud.

Kultuurimälestiste riiklik register

Pärandkultuuriobjekti andmed

Asukoht


Foto: Tiina Gill. Pildistatud 23.06.2018

Toimetaja: TIINA GILL