Haimre mõisa park
Haimre pargi rajas 19. sajandi keskel Heinrich August Dietrich (1820-1898).
Haimre pargi rajajast sai Tallinna linna aukodanik
Looduskaitse all on Haimre mõisa park koos puiestee ja lehisegrupiga.
Fotod. Tiina Gill
Jädivere mõisa metsapark
Jädivere mõis (saksa keeles Jeddefer) oli rüütlimõis Läänemaal Vigala kihelkonnas, nüüdisajal asub Rapla maakonnas Märjamaa vallas.
Velise mõisa omanik Hans Uexküll rajas XVI sajandi esimesel poolel Enge jõe kaldale Jädivere karjamõisa. See eraldati 1709. aastal Velisest iseseisvaks rüütlimõisaks. Mõisaomanikud vaheldusid võrdlemisi sagedasti; nende hulka kuulusid Schwengelmid, Pistohlkorsid, Hoyningen-Huened, Rosenthalid. XIX sajandil valdasid mõisa pikemalt Uexküllid. Viimane omanik oli 1917. aastast Maximilian von Arronet (1878−1976), kellelt see 1919. aastal võõrandati.
Mõisapark on 4,4 hektari suurune esinduslik metsapark, mis asub endise mõisasüdame naabruses Enge jõe parempoolsel kaldal. Pargis annavad looduslikku järelkasvu näiteks nulud. Valged männid on saavutanud hiigelmõõtmed (kõrgus küündib 40 meetrini ja ümbermõõt jalamil 4 meetrini). Tänapäeval parki peaaegu ei hooldata ja see on metsistunud. Mõisapark on looduskaitse all.
Valge mänd Jädivere metsapargis. Fotod: Enn Raav
Teenuse mõisa park
Vaade pargile mõisa trepilt
Väike 2,7 ha vabakujunduslik park asub Teenuse jõe ja Pokuti oja vahele suhteliselt kitsal alal. Peahoone ette jääb teedega ääristatud ovaalne esiväljak, kus kasvab üksikuid puid (tammed väljaku lõpus, kuused, pärn). Sissesõidutee ja jõe vahele jääv ala koosneb kohati tihedamast puistust, kohati on aga vaade jõele ja ümbritsevale maastikule avatud. Pargi kirdeosas jõe kaldal on tamme- ja pärnagrupid.
Pokuti oja kaldaperv on esiväljaku põhjapoolsel küljel küllaltki järsk. Üle oja asus mõisa ajal viljapuuaed.
Peahoone taha jääb väike hekiga piiratud tagaväljak, tõenäoliselt endine iluaed (Rapla rajooni pargid, 1980). Sellele järgneb terrassidena Teenuse jõe suunas laskuv pargiala, mida ilmestavad üksikud puud (ka õunapuud) ja puudegrupid. Jõe ja oja ühinemiskohal on väike avar ja niiske ala. Siia on rajatud puhkekoht. Piki oja kallast kulgeb lühike pärnade rida.Peahoone taga on alles paekivist müürid ilmsest mõisaaegsest pargiehitisest
Domineerivad vaher, kask, saar, tamm.
Kultuurimälestiste riiklik register
Fotod: Tiina Gill
Pildistatud 25. oktoobril 2020. Foto: Tiina Gill
Vaimõisa mõisa park
Ehkki Vaimõisa pargis ei kasva erilisi haruldusi ega iidseid puid, kuulub ta looduskaitse alla oma terviklikkuse tõttu. Kaitseala pindala on 6 ha. Hästi on säilinud ka kogu mõisasüdame hoonekompleks.
Vaimõisa mõis ja park. Eesti Loodus 2010/10
Kultuurimälestiste riiklik register
Keskkonnaagentuuri infoleht
Fotod: Tiina Gill
Vana-Vigala mõisa park ja Hirvepark
Vana-Vigala mõisa parki hakati rajama 18. sajandi lõpul. Vabaplaneeringuga mõisapark on dendroloogiliselt rikas – üle 100 puu- ja põõsaliigi. Silmatorkavaimad on hiiglaslikud lehised. Parki ilmestab tiikide süsteem. Mõisapargi põhjapoolsemat külge piirab Näljamüür.
Pargis asub ka 1987. aastal rajatud lauluväljak koos lavaga. 20. ja 21. sajandi vahetusel rajati parki loodusõpperada.
Hirvepark on rajatud aastatel 1791–1795 Vana-Vigala mõisa poolt vesise heinamaa ning maanteeveerul asunud kraavitatud mõisapõllu kohale. Rajamist lõpetati 1832. aastal aednik H. Lintrupi plaanide järgi. Ajavahemikus 1835–1870 laiendati parki, täiendades seda A. Middendorffi poolt ekspeditsioonidelt kaasa toodud eksootidega, nagi ajaani kuusk, dalekarlia kask, kollane hobukastan, mandžuuria pähklipuu jne. Osalt oli ka varem siin puistu. 19. sajandil püüti kujundada loodusliku ilmega maastikuparki.
Pargis asub piklik tiik, milles on kaks väikest saart ilupuudega. Ühel tiigisaarel asub omapärase monumendina üksteise peale laotuna 13 veskikivi. Legendi järgi suudeti sellega peatada kummitava mõisaproua tegevus. 2005. aastal sattus monument vandalismiohvriks, mille käigus lõhuti osa veskikive.
Pargis on üle 60 puu- ja põõsaliigi. Suurem osa võõrliikidest (siberi lehised, valgenulud, palsamnulud, tammed jt) on istutatud parki 1832. aastal. Võõrliikidega aitas parki täiendada ka loodusteadlane Alexander Theodor von Middendorff. Sellest ajast pärineb ka Hirvepargis asuv Eesti vanim lehisekultuur. Lehiseid istutati ka naabruses olevasse Vana-Vigala mõisa parki ning alleedena maantee äärde (Eesti pikimad alleed). Pargis paiknesid erinevate puuliikide kultuurid omaette istandustena (nt elupuude rühm).
Aastal 1963 rajati parki aedik (38 hektarit), millesse asustati Voronežist toodud punahirved, kes oma elutegevusega hakkasid avaldama pargile märgatavat mõju. 1982. aastal otsustati loomad vabadusse lasta.
1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul puhastati kohalike aktivistide poolt Hirvepargi Jädivere–Silla maantee äärne osa, millele anti puisniidu ilme. On puhastatud ka tee veskikivimonumendiga tiigisaarele, kuhu on rajatud lõkkeplats. Muu osa pargist on metsistunud.
Kaitseala pindala on 129,2 ha ning ta hõlmab Tiduvere, Vana-Vigala, Vigala-Vanamõisa, Oese, Läti ja Tõnumaa küla alasid.
Lehise allee
Hirvepargi Jädivere-Silla maantee poolne osa. Fotod: Tiina Gill
Pildistatud 26. oktoobril 2020. Foto: Tiina Gill
