« Tagasi

Mõisamaal tegutsev ökokogukond on jõudnud konfliktifaasist vaikuseperioodi

On 6. september. Oleme mööda põldude vahel looklevat teed jõudnud Märjamaa valda Mõisamaale, kus viiendat aastat tegutseb ökokogukond Väike Jalajälg. Kui viis aastat tagasi tegevust alustati, kolis Mõisamaale elama kaheksa täiskasvanut ja kuus last. Vahepeal kogukond kasvas, ent eeloleval talvel on ökoküla püsielanikeks neli täiskasvanut ja kuus last.

Kohtume küla kahe asutajaliikme Paavo Eensalu ja Ave Tuisuga, et rääkida kogukonnaelust ja sellest, mida ökoküla Väike Jalajälg täna endast kujutab. Ilm on sellel päeval vaheldusrikas. Kuldset sügispäikest varjutavad kohati pilved ning ka tuul on varasemast jahedam. Siiski on kogukonna kööki astudes soe tunne. Pruuni interjööriga köögis askeldab Selve, kes on selle päeva lõunasöögikokk. Ave koorib porgandeid ja väike kahe aasta ja üheksa kuu vanune Leandra istub aknalaual ja nosib tomatit.

Sealsamas Mõisamaal kasvuhoones kasvatatud tomateid antakse ka meile maitsta ja need on tõesti head – kohe päris, päris tomati maitsega. Kokku kasvab neil 25 erinevat sorti tomateid, mille seemned pärinevad maailma eri paikadest. Kellel huvi, saab neid tomateid ka ökokülast osta, aga enne tuleks oma soovist teada anda, et pererahvas teaks arvestada.

Meie suundume alguses verandale istuma, kuhu Paavo meile kannutäie teed kaasa teeb. Söögitoas on kapiäärel rivis terve rida erinevaid teeürtide purke. Valime oma tee sisse tumesinised õied ehk kassinaeri, mida Paavo sõnul ka „Siniseks laguuniks" kutsutakse, ning törtsu oranže saialilli. Kokku tuleb neist briljantrohelist karva tee, mis tassis kaunilt läbi kumab.

„See talv on meil selles mõttes eriline, et mitmed inimesed liiguvad talveks eemale, mõned ka päriseks. Suvel oli meid siin aga palju rohkem, vähemalt üheksa täiskasvanut," räägib Paavo.

Mõisamaa mõisa ja selle ümber olnud majadekobara koos 33 hektari maaga ostsid kaheksa entusiastlikku noort 2014. aasta 14. augustil.

„Selle põllumaa oleme vahepeal mahedaks muutnud ja üks meie liikmetest tegeleb selle põlluga. Just eile külvati siia Sangaste rukist, aga me oleme kasvatanud ka tatart, mesikat ja hernest," räägib Paavo maast, mis mõisa ümbritseb.

Umbes kolm hektarit sellest on pargiala ja aiamaad ning 30 hektarit põldu, mida plaanitakse osaliselt metsastada ja ka toidumetsaks muuta. „See tähendaks, et erinevatel tasanditel kasvavad erinevad taimed, pähklipuud ja viljapuud, mille saadusi saab süüa," selgitab Paavo.

Lisaks taimekasvatusele, mida esialgu tehakse peaasjalikult kogukonna enda tarbeks, tegutseb ökokülas ka väike tooršokolaadi köök, kus valmivad šokolaadid Eesti ökopoodide riiulitele.

Kogukonna põhiliseks tegevusalaks on aga koolituste korraldamine, millest suurem osa toimuvad suvel. Ave ja Paavo räägivad, et suviti on maja siginat ja saginat täis. Möödunud suvel osalesid nad ka vabatahtlike programmis, mis tõi siia üle kahekümne noore vabatahtliku kogu maailmast. Ka meie külaskäigu ajal käib saalis rahvusvaheline koolitus, kus jätkusuutliku eluviisi põhimõtetega tutvust tehakse.

„Oleme põhimõtteliselt kolm kuud järjest elanud laiendatud kogukonnana," ütleb Ave ja koos selgitatakse, et lisaks välismaalastele, kes siia vabatahtlikuna tulevad, on Mõisamaa ümber kogunenud ka sõprade ring, kes suveks sinna elama tulevad. „Kui ei ole maavanaema, kelle juurde minna, siis tullakse siia," nendib Paavo muheldes.

„See on üks meie viimase aja avastusi, et me võimegi olla selline suvekogukond. Suvel on siin palju mõnusam, sest talvel on majad jahedad," lisab Ave. Lisaks püsielanikele ja ajutistele külalistele saavad kogukonda elama tulla siiski ka teised, keda kogukonnaelu ja säästlik eluviis huvitavad. „Tihtipeale tulevad inimesed aastaks siia elama ja saavad teatud selguse, mis nad oma eluga tahavad peale hakata," ütleb Paavo. „Me oleme selline eneseavastuse kogukond," täiendab Ave. (NB! Kogukonnas elamine tähendab siiski ka enda panust nii majapidamise korrashoidmisel kui ka muul moel.)

 

Konfliktid - elu lahutamatu osa

2014. aastal, värskelt pärast nende kolimist ilmunud artiklis avaldas Paavo lootust, et kogukonnal õnnestub õnnelikult koos elada, et tülli ei minda ja laiali ei joosta. Tänaseks on aga selgeks saanud, et kogukonnaelu ei olegi nii lihtne, kui esialgu tundus.

„Me oleme aru saanud, et konfliktid on elu lahutamatu osa ja ega neid vältida saa, küsimus on hoopis selles, kuidas nendega toime tulla. Ma arvan, et me oleme väga palju õppinud seda, kuidas rahumeelsemalt ja austavalt erimeelsusi lahendada, aga siiski on mõned inimesed avastanud, et see keskkond kas ei sobi neile või nad lihtsalt ei taha nii intensiivselt endaga tegeleda, et lihtsam on eralduda," räägib Paavo sellest, miks on kogukonnast lahkujaid.

„Minu arvates on oluline, et kõiki konflikte ei peagi ära lahendama – üks jääb ühele ja teine jääb teisele seisukohale, aga oluline on see, et suudetakse koostööd jätkata nendes valdkondades, kus konflikti ei ole. Konflikt ei tähenda ju seda, et inimese peaks täiesti maha kandma, vaid et võimalus on jätkata selles sektoris koostööd, kus saab koostööd teha," ütleb Ave, rääkides sellest, et mitmed kogukonnast lahkujad on jäänud siiski kogukonnaga üht- või teistmoodi seotuks.

„Meie kogukond on alguses tõmmanud ligi palju selliseid inimesi, kes väga vajasid toetavat perekonda, aga selgus üsna kiiresti, et kogukond ei paku seda keskkonda, mis lapsena on jäänud saamata. Tavaliselt on pidanud need inimesed lahkuma. Kogukonnas elamise jaoks on vaja teatud küpsusastet, et inimene vastutab ise oma elu ja emotsioonide eest," räägib Paavo.

„Üks külaline ütles hästi ilusa lause, et talle meeldiks, kui tema ümber oleksid inimesed, kes on õppinud iseennast armastama. See kehtib ka kogukonnaelu kohta. Kogukonnas on väga raske elada, kui sa iseennast ei armasta. Muidu projitseerid kõik hädad teistele ja oled nende peale pahane. See ei toimi hästi. Teiste süüdistamine kogukonnas ei too head," räägivad Paavo ja Ave vaheldumisi teineteist täiendades.

Küsin, mis teemad kogukonnas kõige enam konflikte tekitavad.

„Kõik neid konflikte tekitavad teemad ise on pinnavirvendused. Seal all on tihtipeale ikkagi inimese enda sügavad haavad, mis tulevad kuskilt kaugelt – varasest lapsepõlvest või isegi mõnel eelmisest elust. Need haavad teevad valu ja panevad inimesi üle reageerima. Pealispinnal kipuvad need enamasti olema suhteteemad, rahateemad, võimuteemad," loetleb Paavo kogukonna elus konflikte käivitavaid teemasid. „Paratamatult toob kogukond meist välja kõik lihvimist vajavad teemad ja sa kas tegeled nendega või hakkab väga ebamugav ja peab ära minema. Selline vaimne endasse vaatamise huvi on kõigil meil ja selline vaimne huvi on justkui eeltingimus, et saaks üldse kogukonnas elada."

Algusaja helgetest unistustest on seega tänaseks saanud märksa realistlikumad tõdemused, mis on ka mitmed asutajaliikmed Mõisamaalt eemale viinud. „Ma arvan, et see on loogiline protsess, et me tõmbume natuke kokku. Seda nimetatakse grupiarenguprotsessis vaikuse perioodiks, kus sa pärast konfliktifaasi vaatad endasse. Sel ajal aktsepteeritakse kõike nii, nagu see parasjagu on. Sellest saab alguse uus loomine ja mõtlemine, kuhu laieneda," võtab Ave hästi kokku selle, mis punktis täna kogukond on.

„Me alustame mõnes mõttes uut kogukonda. Me proovime ennast koolitada ja saada veel targemaks, kuidas siis tõesti hästi ja targalt kogukonda teha," ütleb Ave. Ta lisab, et neil on ühiselt käsil üks Portugali kogukonna Tamera veebikoolitus ning nad võtavad eeskuju ka teistest mujal maailmas tegutsevatest kogukondadest.

 

Kasvuhoone, kool ja küla

Kui me oleme oma teetassid tühjaks joonud, jalutame pisut mõisa ümbruses ringi. Nende lopsakas aed ja park, mida pole liiga agarad aednikukäed lühikeseks nudinud, on nagu mõnest muinasjutust. Loodusel lastakse omas rütmis toimetada ja vohada seal, kus ta ennast hästi tunneb. Peenramaa ja kasvuhoone on aga eeskujulikud ja kadestamisväärselt külluslikud.

„See on kolme asendisse nihutatav kasvuhoone. 10-15 inimest on vaja, et seda nihutada. Selline lõbus ettevõtmine iga aasta. Kevadel vara saab juba osa taimi kasvada teatud vanuseni ja siis saab kasvuhoone edasi nihutada ja panna näiteks tomatid kasvama. Selline liigutamine pikendab kasvuperioodi ja pindala," selgitab Paavo meile kasvuhoonet näidates.

Vaatame ka õunapuuaias olevat püstkoda ning higitelgi aset. „Ringis istumine on inimestel geenides ja veres. Ringis on kõik võrdsed ja kõik näevad ja kuulevad üksteist," räägib Paavo sellest, kuidas kogukonnas koosolekuid peetakse – ikka ringis ja jutusaua edasi andes. „Meile on indiaanikultuur väga hingelähedane, selles on ka eesti põlistarkustega palju ühist," nendib Paavo.

Kogukonna juures tegutseb ka kool, mis praegu tegutseb distantsõppe grupi nime all, kuuludes Tallinna Gaia kooli koosseisu. Koolis on koos eri vanuses lapsed esimesest kuni üheksanda klassini.

Oma ringkäigul kohtame ka just koolitunnist vabanenud kolme noort, kes tunnistasid, et lõppenud inglise keele tund kuigi suurt vaimustust ei tekitanud. Klassiruum on aga mõnus ja hubane ning seal on nii klassikalised koolilauad, ümmargune meisterdamislaud kui ka vaipadega kaetud mängu- ja lugemisnurk. Paavo näitab õpilastega koos valminud puuonni maketti, millel on lootus ka reaalsuseks saada.

Kui me ringiga kööki tagasi jõuame, on Selvel juba suur pott läätsesuppi valmis saanud. Täna valmistas ta seda 25 sööjale, kelle seas ka vaikselt saalis toimetavad kursuslased.

Lisaks endakasvatatud toidule ostavad nad näiteks lähikonnas küpsetatud pärmita ja suhkruta leiba ja kanamune. Samuti lävivad nad Mõisamaa ülejäänud külaga ja rõõmustavad, et neid on omaks võetud ja ka küla kogukonna sündmustele kutsutud.

„Meil oli ühine prügimatk, maituli ja üks laste mänguüritus, kus tehti akrobaatikat," loetleb Paavo külaga toimunud ühisüritusi. „Prügimatk oli selline üritus, kus kevadel tulid inimesed kokku, jalutati läbi küla peatee jõest kuni küla teise otsani ja nopiti kogu prügi teeäärest ära. Pärast üks kohalik naine kutsus kogu rahva enda poole koogile ja kohvile, mis oli väga tore. Hästi sõbralik küla ühinemise üritus oli," räägib Paavo. Ave lisab, et hästi tore oli ka see, et teised organiseerisid, mitte nemad.

Sellel aastal plaanivad nad osaleda ka „Maal elamise päeval", sest ootavad tegelikult enda ridadesse uusi elanikke. Vabanenud on osa eluruume, mis tähendab, et kui kellelgi on kogukonnaelu ja keskkonnasõbraliku mõtteviisi vastu suurem huvi, saab Mõisamaal praktiseerida mõlemat.

Olles ise olnud ühel suvel seal sage külaline, võin kinnitada, et inspiratsiooni leidub seal küllaga.

Mari Tammar, "Raplamaa Sõnumid" 11.09.2019



Mõisas asuv hubane köök on kogukonna süda. Selve (keskel) on täna lõunasöögikokk ja valmistab toitu 25 sööjale. Foto: Siim Solman