Teenuse piirkonna külad

21.11.18

Teenuse piirkonda jääb kolm küla: Luiste, Urevere, Teenuse

Toimetaja: TIINA GILL

Mälestuskivi metsavennale Endel Redlichile

6.05.20

5. juulil 2018 avati Ureveres mälestuskivi legendaarsele Eesti metsavennale Endel Redlichile.

Endel Redlich (07.03.1923 – 28.06.1949) oli eesti vabadusvõitleja ja metsavendade organisatsiooni Relvastatud Võitluse Liidu looja ning juht. 1944. aasta sügisel põgenes Endel Redlich Nõukogude mobilisatsiooni eest metsa, kuid 1945. aasta lõpul ta legaliseerus. Vabadus kingiti talle tingimusel, et ta asub koostööle julgeolekuorganitega. Selline asjade käik talle loomulikult ei sobinud ning Endel asus ennast kohe uuesti varjama. 1946. aastal asutas ta koos mõttekaaslastega Relvastatud Võitluse Liidu, millest kujunes pea kogu Eestit kattev põrandaalune vastupanuorganisatsioon liikmetega enamikes Eesti maakondades. Endel Redlich tapeti 28. juunil 1949. aastal Topi talu lähedal Urevere külas Nõukogude julgeolekujõududega peetud tulevahetuses.

Pärnu Postimees "Põrgupõhja retkel avatakse mälestuskivi legendaarsele metsavennale" 

Toimetaja: TIINA GILL

Teenuse küla kivi

6.05.20

Teenuse küla on esmakordselt mainitud 1456. aastal. Külast voolab läbi Kasari jõgi, millel asuv Teenuse sild on üks Eestimaa vanemaid ja silmapaistvamaid raudbetoonsildu.

Külas tegutseb Teenuse Naiste Ühendus.

Teenuse külavanem on Heino Resik. Tel 5665 5732, e-post heino.resik@gmail.com

Toimetaja: TIINA GILL

Kolme härra ristikivi

6.05.20

-Udo Helme- Mul oli õnn sündida paigas, kuhu käisid kokku kolme mõisa piirid ja sellepärast minu kodukoht pärast mõisade kui territoriaalsete üksuste kadumist käis ühest külast teise. Kui vanaisa ostis tüki metsaheinamaad, siis see maatükk kuulus Mõraste mõisa järgi Mõraste küla alla. Hiljem kui mõisad hakkasid kaotama oma tähtsust, läks minu kodukoht Vilta küla koosseisu, mis oli üks osa Luiste mõisast ja pärast kolhooside lagunemist on see maakoht Urevere küla koosseisus. Urevere küla aga asus Teenuse mõisa maadel. Kuna kõik kolm mõisa  asusid Luiste valla territooriumil, siis juhtus minu lapsepõlves sageli nii, et minu kodus sattusid korraga kokku Mõraste, Luiste ja Vilta küla külakupjad, kes olid tulnud tooma mingit riigi korraldust või käsku.

1938. aasta valdade reformiga Luiste vald kaotati. Pärast seda minu kodukoht  jäi kahe valla, s.o Kullamaa ja Märjamaa valla piirimaile ja enamikul juhtudel niisuguseid segadusi  enam ei juhtunud.

Kuid endiste mõisade piirid jäid endiselt püsima ja isegi nüüd, kui on käimas pärast nõukogudeaegne maareform, on maade tagastamise aluseks nende kuuluvus mõisade järgi. Sellepärast ei ole vanad, kunagi püstitatud piirimärgid (ristikivid) kaotanud oma tähtsust tänaseni.

Millal hakati märgitama mõisade piire ristikividega, ei ole täpselt teada, kuid kõigi eelduste kohaselt hakati seda tegema pärast 1816 ja 1819 aasta talurahvaseadusi, mil mõisnikud hakkasid eraldama talumaid mõisamaadest, et anda neid talupoegadele rendile vaba rendilepingu alusel.

Eriti aktiivselt alustasid mõisnikud mõisa- ja talumaade kruntimist Liivi kubermangus pärast 1849 ja Eesti kubermangus pärast 1856 aasta talurahvaseadust, millega talumaad, vaatamata sellele, et nad jäid mõisniku omandiks, eraldati mõisamaadest. Koos talumaade kruntidesse mõõtmisega paigaldati ka ristikivid, mis olid talude vahelisteks piirimärkideks kuni kolhooside moodustumiseni ja ka hiljem, kuni maaparandus neid kultuuri- ja ajaloomälestusmärke ei hävitanud.

Paljudes paikades need ajaloolised mälestised ei ole säilinud ja see teeb maareformi tegemise keerukaks ja komplitseerituks.

Minu kodu piirimail on säilinud üks võrdlemisi suur ja unikaalne ristikivi, mis paljudel juhtudel oli tähiseks teekäijatele ja ka lihtsalt aitas paljudel kordadel kindlaks määrata sündmuste paika. See on kohalikus kõnekeeles ja vanema põlvkonna mälestustes nn. kolme härra ristikivi. See ristikivi erineb teistest oma suguvendadest selle poolest, et peale piirisuundade risti on sellesse kivisse raiutud neljaharuline rüütlirist, mis kõigi eelduste kohaselt pidi näitama kolme piirimõisniku suursugusust ja rüütliseisust. Meie perekonnas säilinud pärimuse kohaselt olid selle kivi paigaldajateks Luiste mõisa omanik, pärishärra ja parun Otto von Mohrenschildt, Teenuse mõisa omanik, pärishärra ja parun Gottlieb von Maydell ja Mõraste mõisa härra, kuid tema nime ja tiitlit minu mälu ei ole säilitanud. Igal juhul olid kolme mõisa härrad otsustanud oma mõisade piiride ristumise kohta panna sama suursuguse ja vägeva ristikivi nagu härrad ise. Vajaliku kivi otsimine käinud väga pikka aega ja lõpuks aidanud härraseid hädast välja Teenuse paruni vend Lääne-Maidla parun Gotfried von Maydell, kes kord kutsunud venna koos tema naabritega Maidlasse külla.  Seal mööda põlde käies jäänud härradele silma suur kivimürakas, mille kõik kolm arvanud olevat paraja, et panna oma mõisade piirimärgiks.  Algul Maidla parun küsinud kivi eest viis rubla hõbedat, aga lõpuks nõustunud kinkima kivi vennale, s.o Teenuse parunile, kui nad suudavad kivi ära viia. Nii, piirikivi oli väljavalitud ja tema kohaletoimetamise otsus tehtud. Et aga kivi kohale toimetada suvel ja vankriga oleks olnud võimatu, otsustati seda teha eeloleval talvel. Kiviveo ree kohustunud valmistama Luiste mõisahärra.

Tulnud Maidlast tagasi, teinud Luiste parun kokkuleppe kohaselt oma noorele puusepale Rakka Siimule korralduse hakata kiviveo rege tegema, mis kannaks üleval kakssada puuda. Härrade arvestuste kohaselt olnud kivi just nii raske. Muidugi ei teadnud puusepp, milline peaks olema kiviveo regi ja kuidas niisugust rege ehitatakse, aga hakanud ikkagi materjali otsima. Mõisa sepp aga saanud korralduse reele tallad taguda ja kui tarvis, siis ka kõik rauad, mida vähegi tarvis. Härra ise võtnud ree ehitamist juhatada ja korraldada ja jõuluks olnud regi valmis. Niipea kui talvetee püsima jäi ja oli hästi lahti sõidetud, tulnud härrad uuesti kokku ja otsustanud, et iga üks võtab kaasa kümme teomeest ja viis paari härgi. Vajaduse korral Maidla parun otsustanud toetada kivi vedu oma härgade ja teomeestega, kuidmitte rohkem, etaidata kivi ree peale, mis selleks puhuks oli aegsasti kohale toimetatud. Öeldud-tehtud. Pärast veebruarituisku, kui tee uuesti sõidukõlblik oli, sõitnud kolm härrat oma teomeeste ja härgadega Maidlasse, kus neid lahkelt ja vennalikult oli vastu võetud. Maidla parun oli korraldanud kivi lahtisulatamise ja nüüd jäi üle  see reele paigutada ja nii kinnitada et see sinna ka püsima jääks.

Pärast pikka arupidamist olevat kivi mässitud köitega. Kahekümne teolise ja 16 paari härgadega tõmmatud kivi ree peale, kus ta köitega kõvasti kinni seoti. Nüüd rakendati härjad ree ette ja algas sõit Maidla mäelt Loodna poole. Esimese päeva õhtuks jõutud Aima mäele, millest väsinud härjad ei olevat suutnud kivi üles vedada ja regi kippunud talumeeste abist hoolimata allamäge tagasi vajuma. Seal oli otsustatud minna Loodna mõisa öömajale, et hommikul alustada uuesti teed Luiste mõisa poole. Järgmiseks õhtuks jõutud Luiste mõisa. Luiste mõisast oli mõisade piiride ristumise kohta veel kaks versta kõige raskemat ja tuisanud heinamaateed. Kuna sõit läks mõõda Luiste mõisa heinamaad, korraldanud Luiste parun tee puhastamise ja kolmanda päeva pärastlõunaks oli kivi kohale toodud ning paika pandud.

Mõisahärrad olid kiviveokaupa tehes lubanud igale talumehele vähendada heinaajal tehtavaid teopäevi kümne päeva võrra, anda mõisa arvelt kümme paari pastlaid ja ühe kortli, s.o peaaegu 1/3 liitrit viina.

Pärast kivi paigaldamist Luiste pärishärra korraldanud et Alema kõrtsmik oleks talumeestele andnud nende viinaportsud kätte, kuid kõrtsmikul ei olevat olnud niisugust suurt viinahulka, et 45 talumehele jätkuks. Luiste parun lubanud oma talupoegadele teha kiviveo liigud Luiste kõrtsus. Nii joodi Alema kõrts kuivaks, mida ümbruskonna rahvas kaua aega olevat meelde tuletanud.

Härrased aga läinud Luiste mõisa härrastemajja, kus pidutsenud kolm päeva.

Niisugune pärimus on säilinud ühest Eestimaa ristikivist. See pärimus on säilinud tänu sellele, et ta on otseselt seotud meie perekonnaga. Noor Rakka Siim, kes oli saanud ree ehitamise ajaks 18 aastaseks, oli selle loo autori vanaisa vanaisa, kes Luiste mõisa registri järgi oli 1816 aastal 21 aastat vana. Seega „kolme härra ristikivi" vedu võis olla 1812-1813 aasta talvel või äärmisel juhul aasta hiljem. Muidugi see ajaarvestus on ligikaudne, kuid viitab sellele et möödunud sajandi alguses mõisnikud hakkasid oma maid märgistama püsivate piirimärkidega (ristikivid), mis eelnevatest märkidest puudel olid püsivamad. Nüüd, peaaegu kahe sajandi möödudes on need samad märgid jäänud meie põlvkonnale mälestuseks ja paljudel ka tarbeks.

Kolhoosikord ja maaparandus on enamiku ristikividest hävitanud. Ime kombel on maaparandus selle ristikivi kolme mõisa piirimail säilitanud, kahjuks mitte enam selles kohas, kuhu ta algselt paigaldati. 1980-1981 aastal lasi Vigala metskond neis paigus teha maaparandustöid. Mööda endised mõisa piire kaevati kogumiskraav, mille kaevamist „kolme härra ristikivi" segas ja kaasaegne võimas tehnika lükkas kivi kõrvale. Kivi lükati küliti ja asub umbes 2-3 meetrit oma loomulikust asukohast, nii et ta enam oma otstarvet piirikivina ei täida.

Tänaseks on tal tekkinud täiesti uus väärtus, ta on muutunud kultuuri- ja ajaloomälestiseks nendest aegadest, mil algas eesti rahva pärisorjusest vabanemise ja iseolemise protsess. See on ka näide sellest, kuidas möödunud sajandi alguses mõisnikud korraldasid oma maid. Eks võtnud ka talupojad mõisnikelt maade korraldamise malli, mis paljuski määras Eesti rahva kultuuri ja majanduse arengu.

PS. Muinsuskaitseinspektor Aili Peterson kavatseb sellele kivile tellida tähise, mille saab paigaldada ilmselt järgmisel kevadel. 

 

Kolme härra ristikivi kuulub pärandkultuuri nimekirja.

 


Pilt on tehtud 16. juulil 2006. 


Pilt on tehtud 2016. a maikuus. Fotod: Heino Resik

 

Toimetaja: TIINA GILL

Kunstnik Maydelli mälestustahvli avamine 2005. a

6.05.20


Fotod: Heino Resik

Toimetaja: TIINA GILL

Küla kivi paigaldamine 2006. a

6.05.20

 

 

 

 

 

Toimetaja: TIINA GILL