« Tagasi

„Märjamaa – hea olla, isu tulla!“ – kas tõesti pelgalt sõnakõlks?

Tutvusin Märjamaale plaanitava psüühilise erivajadusega inimeste kortermaja projektiga ning paraku jäi silma ka hr Kivissaare koostatud pöördumine antud ehitise vastu allkirjade kogumise teemal.

Kui uurida AS Hoolekandeteenuste poolt kaasa pandud infomaterjale, selgub, et tegemist ei ole klassikalise erihooldekoduga, krundile rajatakse hoopis nelja korteriga maja, igas korteris 6 elanikku. Majas on ööpäevaringselt kohal töötajad, kes maja elanikke nõustavad, jõustavad ja toetavad. Väide, et naabruskond muutub ebaturvaliseks ei põhine faktidel vaid eelarvamusel.  Sama hästi peaksime me seisma vastu alevisse uute kortermajade ehitamisele, sest mine hullu tea, mida need uued elanikud korda saata võivad!

Sipa tee 3 ei asu kiriku kõrval, õigupoolest asub ta väikesel ja vaiksel kõrvaltänaval, kuhu suur osa Märjamaalasi ilmselt enda jalga üldse kunagi tõstnud pole. Isegi kui asutust plaanitaks rajada täpselt kiriku kõrvale, kas ei ole mitte kiriku põhimõte, et ligimest tuleb aidata ning kõik on jumala ees võrdsed? Antud pöördumisest võiks välja lugeda, et kirikut külastavad „turistide hordid" pelgavad vaatamisväärsuse kõrval asuva erivajadustega inimeste elamu avastamisel: „Oi, sellest kohast hoiame küll kindlasti eemale!" või psüühilise erivajadusega inimesed võtavad oma südamemissiooniks neid turistigruppe alailma laiali peletada? Olles ise mitu aastat Orgitalt jala kooli käinud, võin julgelt väita, et Sipa tee 3 ei asu laste kooliteel, kui nad just selleks spetsiaalset kõrvalehüpet ei tee. Isegi kui mõni õpilane sinna sattuma peaks, ei tähenda see suurt katastroofi. Vastupidi, me peamegi oma lastele õpetama, et meie seas on ka teistsuguseid inimesi ning olema neile teiste inimeste kohtlemisel eeskujuks!

1. jaanuari seisuga oli alevis 2629 elanikku, kas alevisse rajatav üks hoone ja selle 24 elanikku saavad tõepoolest Märjamaa näoks ja visiitkaardiks? Ja isegi kui see juhtuks, kas see oleks tõesti nii halb, kui alevis pakutaks kvaliteetseid ja kaasaegseid sotsiaalteenuseid, kogukond oleks hooliv ja sõbralik, oldaks avatud uuendustele ja muudatustele?

Aeg, kus teistest erinevad inimesed metsa sisse luku taha pandi, on möödas, ka neil inimestel on õigus täisväärtuslikule elule. Väidetavalt tulevad Märjamaale loodavasse asutusse suures osas Raplamaalt pärit inimesed, kes soovivad tulla tagasi kodukohta. Kas eelistaksite, et teie lähedane psüühikahäirega inimene elaks suurlinnas erihooldekodus või väikeses toredas alevis, oma kodukohas kõigi mugavustega korteris? Oma kodukoht ja päritolu on inimese idenditeedi jaoks äärmiselt olulised, niisamuti on õigus ka kõrvalist abi vajavatel inimestel oma kodukohta tagasi pöörduda. Paraku ei ole meie vallal aga piisavalt ressurssi nende inimeste omaette elamise toetamiseks ning not in my back yard (mitte minu tagahoovis) suhtumine ei ole olukorra lahendamisel jätkusuutlik.

Soov tulla Märjamaale elama võib antud asutuse rajamisest pigem kasvada, see näitab, et vald hoolib inimestest ning erinevad sotsiaalteenused on kättesaadavamad. Kindlasti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et tekiks juurde ka töökohti, mida on Märjamaal hädasti tarvis. Palun olgem inimesed ning mõelgem, missugust kuvandit me endast muule maailmale jätta tahame. Kui naabruskond on vastu erivajadusega inimeste elamu rajamisele, siis on see igatahes vaenulik ja ebameeldiv ning mina sellises asumis elada ei tahaks.

 

Marit Raud
Põline Märjamaalane