Aima peksumänd
Aima peksumänd on kaitsealune loodusobjekt. Mänd asub Laukna külas endise Aima kaupluse lähedal, vana mnt.ääres. Foto: Peeter Paunmaa
Aima peksumänd päikesetõusul 16. mail 2018. Foto: Tiina Gill
Aima peksumänd. Fotopäevad 2019 Märjamaa vallas. Foto: Peeter Paunmaa
Peksumänni võra. Fotopäevad 2019 Märjamaa vallas. Foto: Peeter Paunmaa
Ellu tamm
Ellu tamm asub Vana-Nurtu külas endise Velise metskonna kontori õuel. Puu vanus on u 230 aastat, kõrgus üle 20 m ning ümbermõõt 4,3 m.
See on üks mitmest suurest tammest Vana-Nurtus. Võimalik, et kunagi asus selles kohas hiis. Sellele viitab ka läheduses asunud Iie küla ning Vana-Nurtu jämedaima tamme nimi - Hiie ehk Ohvritamm. Ellu tamme istutamist seostatakse siiski pigem kohaliku mõisapreili pulmapeoga.
Ellu metsavahikoht on pärandkultuuri objekt
Keskkonnaagentuuri infoleht
Ellu tamme juures kõrvalmajas elas Jaan Teemanti tädi, kelle juures kaevul oli noor Teemant koos Konstanti Pätsiga 1905. aasta sündmuste aegu kaevul vett joomas käinud. Kaev on alles. Edasi tasub minna korra üle külatee, selle äärde, endise mõisarehe alusmüüridele istutati Jaan Eilarti 70. sünnipäevaks tammering.
Fotod: Tiina Gill
Ilmandu-Sepa pärn
Ilmandu-Sepa pärn asub Kesu külas Kivi-Vigala–Avaste tee ääres 4,7 kilomeetri kaugusel Kivi-Vigalast Ilmandu-Sepa talu juures.
Puul on kaks haru, mis 1990. aastatest vajuvad aasta-aastalt üha enam laiali.
Pärna ümbermõõt on 0,9 meetri kõrguselt (allpool hargnemist) 5,9 meetrit ja kõrgus 21 meetrit.
1990. aastate alguses murdus äikesetormis ühe haru latv. Enne seda oli Ilmandu-Sepa pärn 35 meetri kõrgune ja sellega üks Raplamaa kõrgeimaid lehtpuid.
2019. a lõpus murdus ka teine elus olnud haru.
Nurtu pärn ehk Lebinase pärn
Nurtu ehk Lebinase pärn asub Ojaäärse külas endise Nurtu kaupluse lähedal. 1967. aasta tormis hävis osa selle omapärasest võrast. Ka 2001. a keeristormid tegid oma töö. Tänaseks päevaks on puust alles vaid tüvi, millest on väljakasvanud mitu uut võra.
Rahvapärimuste järgi käidud pärna all ohverdamas. Veel nimetatakse puud ka hiiepämaks, kuid ohvrihiiest siin pole mälestusi säilinud.
Hendrik Relve kirjutab raamatus „Põlipuud" (2003): 1997. a. mõõtsin pärna kõrguseks 20 m ja tüve ümbermõõduks rinnakõrguselt 327 cm. Pärna juurde juhatas Valgu külas elav Lembit Tihkan, kes suurema osa elust on pidanud metsavahi ametit ja olnud innukas kodu-uurija.
Vana metsamees rääkis puu kohta tõotamise loo. Rohkem kui 150 aastat tagasi kasvanud siin lähestikku kaks pärna ja nende kõrval asunud Lebinase talu. Siis võtnud kohalik mõisnik ümbruskonna maad mõisa põldudeks ja ajanud külarahva mujale elama. Kodust perega lahkudes pannud Lebinase talu peremees Taavet talu pärnadele tõotuse peale. Ta öeldnud: "Kui keegi peaks neid puid raiuma, siis kukkugu tal käsi otsast." Neid sõnu pidanud kohalik rahvas hästi meeles ja andnud põlvest põlve edasi. Mõnikümmend aastat tagasi teatanud aga Ojaäärse Villem, et kavatseb mõlenad pärnad maha saagida. Lihtsalt kuraasi näitamise pärast näitamaks, et vananaiste lori ei maksa midagi. Mitte keegi ei olnud nõus temaga kaasa minema, et kahemehe saega pärnasid maha võtta. Isegi oma poeg keeldunud isa käsku kuulamast. Viimaks läinud Villem üksi ja raiunud kirvega ühe pärnadest maha. Jämeda puuga olnud nii palju rassimist, et teist puud ta enam raiuda ei viitsinud. See juhtunud sügisel. Kevade hakul, lumesulamise ajal sõitnud Villem viljakoormaga Raba veskile. Seal jäänud aga kasuka käis vilja jahvatamise ajal jõurihma vahele. Rihm kiskunud varruka koos käega otsast ja paari päeva pärast mees surnud.
Viimane ümbruskonna rahva poolt kõneldud seik tõotamise pärnaga juhtunud kolhoosi ajal. Traktorist hakanud pärna all oma traktori mootorit parandama. Pärnal ulatunud üks jäme ja pikk oks paari meetri kõrgusel tüvest eemale. Mees sidunud selle külge trossi ja vinnanud vintsiga traktori küljest mootori üles. Oks aga murdunud ja traktorist sattunud haiglasse.
Kuigi Lebinase pärn on nüüd ka riikliku kaitse all, ei hakka kohalikud põliselanikud kindlasti sellele puule kätt külge panema. Kunagise Lebinase talu peremehe Taaveti sõnad on selleks liiga tähendusrikkad."
Pärna kohta on rahvasuus säilinud järgmine muistend:
Nurme Lebinase vainupealsel kasvab põline laia krooni ja kähara ladvaga niinepuu ehk pärn. Aga vanemad inimesed mäletavad, et Lebinasel oli kaks niisugust niint, kuid teine raiuti maha. Raiumisest on küll juba nii palju aega mööda, et kändki on ära kõdunenud, kuid räägitakse ikka mõlemast puust. Kõneldakse sellepärast, et Lebinase niined öeldakse ära tõotatud ehk neetud olevat.
Tõotamine sündinud rohkem kui saja viiekümne aasta eest, kui Nurme rahvas aeti küladest välja ja maad võeti mõisale. Aga tõotus, kui ta on õige asja eest ja õige mehe poolt peale pandud, ei kustu kunagi, saagu või ilm otsa. See tõde maksab Lebinase niintegi kohta.
Asi saanud alguse sellest, et Vigala Ükskülli poeg, tsaariohvitser, elumees ja kaardimängija, end väeteenistuses omasuguste seltsis paljaks jõi ning üle pea võlgadesse mängis, nii et mehel olnud vaid kaks pääsuteed: omale kuul pähe põrutada või lasta end erru arvata ja parunist papa rahadega võlad kinni maksta. Noorparun valinud selle teise võimaluse ja tulnud kroonust ära Vigalasse.
Vigalas pole parunil pojaga muud midagi peale hakata olnud, kui et anda talle osa maid valitseda, see tähendab mõis kätte anda. Niisugust mõisa silmapiiril polnud ja see tehti Nurme küla maadest.
Pered aeti taludest välja, saadeti sooservale või –saarele või metsa uudismaad tegema, uut eluaset ehitama. Majad veeti teise kohta, õued aeti üles, puud-põõsad, mis talude õuesid varjasid, juuriti välja, nii et kändugi ei pidanud maha jääma.
Ega sellist asja üksi Vigala mail või Nurmes juhtunud. See oli Eestimaal päris harilik asi: kui mõis arvas vajaliku olevat oma põllumaid laiendada, karjamõis rajada, oli tervel külal korralt minek käes. Nii oli Nurmelgi juhtunud, ja kui õigesti mäletatakse, siis 1820. aasta Jüripäevaks oli külade asemel Nurme mõis sündinud.
Nurme külad olid aastasadu siinse rahva elupaigaks olnud, maad esiisadest üles haritud, hooned ja õued põlised. Võib arvata, missugust südamevalu tundsid inimesed kodust väljaajamise pärast, kui palju valasid silmavett. Kui lõhkumine ja raiumine kõige suurema hooga käinud ja pered liikuva varanatukesega mujale kolisid, oligi Lebinase vana peremees Taavet oma niinte kohta öelnud:
"Kui keegi neid puid peaks raiuma, sellel kukkugu käsi otsast. Nemad on sõja- ja katkuaja üle elanud, küll kasvavad veel mitme põlve iluks."
Nii pannudki Lebinase-Vana puud tõotuse alla ja nende raiuja igaveseks ära neednud. Seda tõotamist kanti suust suhu edasi, peeti meeles, õpetati lastelegi, et Lebinase puud on puutumatud, ning kellelgi ei tulnud mõttessegi neile viga teha.
Nurme mõisa oli neljakümneks aastaks. Pärast erukaptenist ja vanapoisist härra surma laskis Vigala parun Nurme maad kohtadeks jagada. Külad ehitati uuesti üles, majade juurde istutati puud, neid hakkas kasvama kiviaedadele, karjamaa- ja kopliväravaile. Lebinase niined seisid ja haljendasid endiselt, õitsesid igal suvel. Ka sada aastat vanemaks saada ei oleks neile midagi tähendanud – olid inimeste meelest ikka ühesugused, nendega oldi harjunud, peeti läbi aegade selle maanurga omaks.
Korraga aga käis külast kahin läbi: Ojaäärse Villem lubanud niined maha võtta. Kui mitte mõlemad, siis ühe vähemasti. Tema olla tähele pannud, niined heidavad põllule varju. Esialgu niisugust juttu ei usutud – arvati, et Villem vintis peaga rääkinud. Aga ei. Villem ajas kiusu. Külarahva kiusuks lubas raiuda. Juba teati rääkida, et tellinud omale sae otsa paarimeest, pole aga kedagi saanud. Kõik öelnud ära, hoiatanud hoopis, et mees mõelgu ikka, missuguste puude kallale läheb, niined muistsest ajast ära tõotatud.. Villemile oli otse suhu öeldud, et keegi ei taha käest ilma jääda! Oma poeg ka ei ole sõna kuulanud. Poisil olnud puudest kahju, oli käinud neilt õisi korjamas ja õitel lugematul hulgal mesilasi näinud. Oli muidugi kuulnud ka, mida Lebinase niintest räägiti.
"Vananaiste lori! Seda te peate näha soama!" Suurustas aga, ja kui nägi, et abi ei saa, võttis kätte ja raius üksinda pärna maha. Lubas teisega sama teha, tahtis kangust näidata. Kuid esimese puuga oli Villemil rohkem tegemist kui arvata oskas – andis teist sülda laduda ja oksi hagudeks raiuda. Puu vedeles kuude kaupa maas, kõike ei jõudnudki pinusse raiuda. Teine niinepuu jäigi alles.
Villem raius pärna maha sügisel esimeste külmade tulekul; jürikuu sula ajal sõitis ta koormaga Raba veskile. Jahvatuse ajal jäi ta seal kasuka käist pidi jõuvärgi rihma vahele. Rihm kiskus käise otsast – käega tükkis.
Pärast õnnetust Villem ei elanud enam kahte päevagi.
(https://www.velise.ee/opperada)
Lebinase pärn on pärandkultuuri nimekirjas.
Sipa ohvripärn
Eesti jämedaima pärna tüvesse on osaliselt sisse kasvanud ohvrikivi (ümbermõõt 6,8 m), tüvi ise hargneb peaaegu maapinnalt kolmeks. Tavapärasel kõrgusel ei ole pärna ümbermõõtu võimalik mõõta, hargnemiskohal on see 8,9 m, jämedamatel harudel rinnakõrgusel 4,1 ja 3,8 m.
Sipa pärn asub Sipa külas keset endist põllumaad, Märjamaalt Koluvere suunas sõites paremat kätt. Märjamaa-Koluvere maantee ääres on teeviit.
Püha hiiekoht
Puu võimalik vanus on 600 aastat, aga seda pole kontrollitud. Sipa pärna ja selle tüves paikneva ohvrikivi näol on tegemist olulise rahvapärimuskohaga: tema rahvapärane nimetus "iiepuu" viitab selgelt sellele, et puu on olnud püha. Juhan Raidjõe kogutud rahvapärimuse kohaselt käidud Põhjasõja ajal (1700 - 1721) ohverdamas, sest loodetud puult katku vastu kaitset leida. Ohverdamistraditsioon säilis ka XIX sajandil. Ka siis olnud pärna kõrval kivil tihti näha leiba, soola ja muid ohvriande. Puu all pidanud külarahvas ka mitmesuguseid kogunemisi ja pidusid. Usku pärna väesse ja puu säilitamise vajadusse näitab selgelt Kirjandusmuuseumis leiduv pärimus 1925. aastast, milles väidetakse, et "rahva teada olla see puu Tallinnas Toompeal registreeritud selleks, et keegi ei tohiks teda maha raiuda. Muidu oleks peremees ta ammu maha saaginud, olla põllu peal tülinaks." Looduskaitseseadus kehtestati Eestis alles 1935. aastal.
Armastuse puu
Sipa naabrusest Raikkülast Kadaka külast Kose talust pärit Julius Ervini teatel olnud puu all kombeks kohtuda armastajapaaridel. Sipa pärn olevat nii mõnegi paari eluks ajaks kokku viinud. Puu õnnenumbriks olevat seitse. Need, kes puu all kohtamise järel paari läinud, neile olevat perre sündinud seitse poega.
Fotod: Tiina Gill
Foto: Tiina Gill
Pildistatud 13.03.2018
Sipa pärn Märjamaa valla 2020. a kalendris. Foto: Tiina Gill. Joonistus: Anne Aaspõllu ja Meeli Maria Viikmaa.
Vana-Nurtu hiietamm
Vana-Nurtu hiietamm on üks kolmest külas asuvast looduskaitsealusest tammest (Ellu tamm, Vana-Nurtu tamm). Võimalik, et kunagi asus selles kohas hiis. Sellele viitab ka läheduses asunud Iie küla.
Hiietamm asub teisest kahest veidi eemal, Kaelasele suunduvast maanteest vasakul metsa serval.
Fotod. Tiina Gill
Vana-Nurtu tamm
Vana-Nurtu tamm asub Vana-Nurtu külas Valgusse suunduva maantee ääres. See on mõisaallee üks puudest.
Keskkonnaagentuuri infoleht
Fotod: Tiina Gill